HAUS GALERII SÜGISOKSJONID KODULEHEL JA GALERIIS ON AVATUD!
OKSJONID TOIMUVAD 2., 3. JA 6. NOV. 2024
Kui soovite oksjonil osaleda, siis laadige alla registreerimisleht, täidke, allkirjastage digitaalselt ja saadke haus@haus.ee.
Võtame teiega ühendust ja täpsustame osalemise üksikasjad.
Haus Galerii 06.11.2024 19:00
EESTI GRAAFIKA
Haus Galerii on korraldanud eesti graafika ja joonistuse oksjoneid, eraldiseisvalt maalikunsti oksjonitest juba mõned aastad, tõmbamaks sellele eesti kunstiloos olulisele tehnikale väärilist tähelepanu. Graafika oma mitmekesisuses pakub võimalusi süvenemiseks ja kaasamõtlemiseks ning käitub vaatajaga dialoogis kindlasti teisiti kui maalikunst. Oma detailiderohkuses ja esmapilgul tihti märkamatuks jäävate mõtte- ja kompositsioonimängudega on graafika oluliselt kaasahaaravam, kui seda ehk eeldada võiks - graafika mustvalge joon on petlik, peites oma tagasihoidlikkuses vaikimisi märksa enamat kui nii mõnigi maali värvipillerkaar.
Kui tavapäraselt on meie graafikaoksjon suurel määral liikunud eesti varase perioodi teoseid mööda, siis sel korral oleme pigem 1970ndates ja 80ndates aastates, kus mängulised moodsad maailmad oma ilmeid avavad. Kui teemasid rõhutada, on sellel oksjonil läbivad urbanistlikud kompositsioonid ent ka figuurid ja abstraktsioonid. Vaatamata kõigile modernsetele meeleoludele ei saa ühegi graafikaoksjoni ekspositsioon ent olla ilma Eduard Wiiralti loominguta ja seda õigustatult, sest oli ta ju oma aja üks olulisemaid graafika moderniste, kelle teosed kõnelevad inimsuse ja olemise erinevatest tahkudest nii lähi kui kaugvaates nii groteskis kui nostalgis läbi kõikide aegade.
Piia Ausman
Kataloogi tekstid kunstiloolane Heie Marie Treier
Kui on valida, siis päeva algus võiks olla pigem lootusrikas. Siia kuulub aeglane ärkamine, hommikused veerituaalid, iseendaga olemine, vaimne ja füüsiline valmistumine aktiivseks päevaks. Taolisse hommikusse sobivad Evald Okase graafiline leht „Ärkvel“, Eduard Wiiralti intiimsed kujutlused lapsest ja naisest ning Enno Ootsingu ja Kaljo Põllu idüllilised visioonid.
Üldiselt toob sõna „graafika“ (või „graafiline“) silme ette lineaarsel joonel põhineva mustvalge kujutise, kus leht on läbinud graafikapressi ja teos on paljundatav. See kõik on õige. Kuid esile võiks tuua ka n-ö maalilist graafikat, kus kontuurid hajuvad, teos oleks nagu pintsliga maalitud, värviline, õhkumas pehmust ja hingelisust heas mõttes. Nii ühte kui teist suunda võimaldavad erinevad graafikatehnikad, mida professionaalid valdavad idee edastamiseks perfektselt.
Mõnikord valivad n-ö maalilise graafika kunstnikud, keda teataksegi peamiseks maalijatena, näiteks siinses valikus pallaslane Jaan Grünberg või vanameister Evald Okas. Ka Eduard Wiiralt maalis noore kunstnikuna mõningaid maale, ent tema valis lõpuks graafika-korüfeeks olemise. Siin tekib huvitav võrdlus Wiiralti ja Herald Eelma tööde vahel. Aleksander Peek, Erich Pehap, Märt Laarmann toovad graafikasse tundesoojust, nagu ka Silvi Liiva. Ülo Emmus ja Allex Kütt aitavad aga meelde tuletada, et ka maalikunstis endas leidub igasuguseid suundumusi, näiteks slaidimaali, mis on siin toodud ringiga hoopis graafikasse.
Nimitöö on Ilmar Torni „Arhitekt“. Arhitekt vaatab, tulenevalt oma haridusest ja erialast, hooneid ja linna teistmoodi kui need, kes pole harjunud analüüsima avalikku ruumi, hoonete vahelisi suhteid, ajastute kihistusi linnaehituses, maja ruumipaigutust jpm. Siinses alagrupis analüüsib arhitekti haridusega Leonhard Lapin konstruktivistlikus võtmes Tallinna keskaegset vanalinna kui erilist keskkonda, maalija ning graafik Evald Okas aga tundub kaasa mõtlevat oma arhitektist poja loometööle. Natalie Mei ja Illimar Paul on samuti koondatud tähelepanu arhitektuurile.
„Kaunis kodumaa“ kõlab nagu retro – ja see pärinebki eesti fotograafi Carl Sarapi (1892- 1942) postkaartide seeria pealkirjast. Sarap jäädvustas 1930. aastate Eesti paikasid helges ja armastavas võtmes, kuid tänapäeval saame tänu tema fotodele aimu paljudest hävinud kultuurikihtidest. Näiteks pildistas Sarap barokk-Narva linna ja arhitektuuri, mis pommitati 6. mail 1944. aastal maatasa. Carl Sarapi fotod said 1980.-1990. aastatel jätkuprojekti, kui fotokorüfee Peeter Tooming taaspildistas neid samu vaateid pealkirja all „50 aastat hiljem“ ja „55 aastat hiljem“ väga palju muutunud ajas.
Praeguses veelgi rohkem muutunud kaasajas võiks küsida, kas on võimalik taas-saavutada Carl Sarapi kodumaad armastavat pilku, millest vaimselt globaliseeruv ja urbaniseeruv eestlane näib aina enam distantseeruvat? Ehk näitavad teed siinsete kunstnike teosed? Kaljo Põllu müütiline vaade Eesti maastikule erineb asjalik-poeetilisest Günther Reindorffi vaatest, ometi tunnetavad mõlemad kunstnikud ühesugust poolehoidu kujutatava suhtes. Peeter Ulas, Alo Hoidre ja Mare Vint jäädvustavad erilist saarelist olemist, millele Evald Okas lisab vaate tormisele merele. Marje Üksise moodsam motiiv kajastab ikka sedasama kaunist kodumaad.
Kristjan Raua teose jõudmine oksjonile on suhteliselt haruldane olukord. Kunstiajaloo pärle on käesolevas pakkumises rohkemgi, näiteks Eduard Wiiralti graafika, mida on varem esile tõstetud, ent seekord fokuseerigem Kristjan Rauale. Tema loomingust on avaldatud neli mahukat monograafiat: Rasmus Kangropool „Kristjan Raud“ (Kunst 1961), Lehti Viiroja „Kristjan Raud 1865—1943. Looming ja mõtteavaldused“ (Kunst, 1981), Mai Levin „Kristjan ja Paul Raud“ (Eesti Kunstimuuseum 2006), Mai Levin „Kristjan Raud – suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja“ (2021). Kristjan Raua pedagoogiline ja kunstipoliitiline tegevus, kirjutised ja looming 20. sajandi algul on justkui ankruks, millele toetus eesti kunstimaailm hilisematel aastakümnetel.
Loe lisaks "Kunstiskandaalid": Kristjan Raua "Kalevipoja" pildid jõudsid seltskonnakohtusse ERR-ist!
2024. aastal tähistatakse paljude riikide kunstimuuseumides sürrealismi manifesti 100. aastapäeva. Andrė Bretoni 1924. aasta manifest on 20. sajandi kunsti ühe tüvitekstina ingliskeelses tõlkes loetav ka internetis. Eestiski on sel aastal toimunud suuremaid ja väiksemaid sürrealismi näitusi, nii et esitagem siinset töödevalikut selle kõige laineharjal.
Nõukogude aeg oli sürrealistlikele kunstipüüdlustele eriti soodne nii Eesti kunstis kui ka Moskva nonkonformistlikus kunstis, sest ümbritsev ühiskond oma vastuolulise propaganda ning imelike tabudega tundus mõtlevale inimesele kohati jabur. Võib öelda, et niipea, kui saabusid 1990. aastad ja kadusid vanad tabud ja propagandad, internetist võis vaadata pornograafiat ja reklaamid sundisid peale seksualiseeritud käsitlust tarbekaupadest, moondus sürrealism millekski muuks. Kohati muutus kunstis aktuaalseks hoopis dokumentide otsimine reaalsuse enda kohta.
Käesolevas valikus on kolm graafilist lehte 1970. aastatest, mis tõendavad, et sürrealistlik tunnetus võis olla levinud ka nende kunstnike seas, kes seda otseselt ei manifesteerinud ega osalenud ka temaatilises grupeeringus. Jüri Arrak, Ado Lill, Vello Vinn ja Urmas Ploomipuu kuuluvad kõik enam-vähem samasse põlvkonda, kes küpsenud 1960. aastate kunstiuuenduste kontekstis. Unenäoline ja kummaline tegelikkuse-tõlgendus lööb neist teostest tuntavalt läbi.
Millest mõeldakse ja räägitakse praegu Eestis kõige rohkem? Eks ikka julgeolekust. Visuaalselt võiks siinses teostevalikus kujutada seda mõningad jõulised kujundid – Jüri Arraku isalõvi, Raul Meele viirutatud Eesti, aga ka Vive Tolli ood raamatutest ammutatud vaimutarkusele. Kommentaarid on vast liigsed.
Tuntud muinasjutust pärit laul “Käib töö ja vile koos” sisendab mõtestatud töötamise edasiviivat aspekti. Tekib kujutlus töö voos viibimisest, protsessist, kus töö tegija teab, mida ja milleks ta teeb. Seda on hea vaadata, kui töötatakse vabatahtlikult ja iseendale, mitte sunnitult ega võõrale. Selline töötamine võiks olla ihaldusväärseim seisund, mis puudutab nimetatud valdkonda ja temaatikat. Richard Sagrits ja Henno Arrak kujutavad laevaehitust ja valmis laevu. Selles valdkonnas tegutsevad enamasti oma ala fanaatikud parimas mõttes – meri pole mitte igaühe elu loomulik element. Laevadel on oma laevavile, nagu annab teada mereleksikon, ning vilel on konkreetsed kasutusviisid. Kujutlegem siis nende graafiliste lehtede juurde laevavile erinevaid heliefekte.
Rahvas, kes kuulub ajalooliselt karmivõitu põhjamaisesse kliimasse ja kasinust taga ajavasse luterlikku kultuurikonteksti, on näinud oma ellujäämise võtit lõputus töö tegemises. Õiget nautimist pole eriti osatud või kui, siis seisneb see tegevustes, millest väljaspool aru ei saada, või milles kaldutakse üle võlli minema. Kas võib öelda, et enne nautima hakkamist ollakse pidanud seda teadvustama võrdluses teiste kultuuridega, näiteks prantsuse kultuuriga, või raamatutest? Nautimise kujutamisel kunstis on erinevaid mikropoliitikaid. Ernst Tiido ja Richard Kaljo kujutavad suplevaid naisi – prantsuse varamodernistliku maalikunsti levinuimat motiivi. Ruth Tulving, külma sõja aegne globaalne eestlane, nautis graafikas värvide ja vormide särinat. Enno Ootsing tundub pildiliselt nautivat kujutatut, nagu ka Raivo Korstnik. Samas avaldas Leonhard Lapin nautimise kujutamise kaudu hoopis vaikivat protesti riigi vastu, mille mõõdutundetu propaganda ülistas töötamist tehastes.
-