VANEMA KUNSTI KLASSIKA

SADAM

Sadamate kujutamine oli Eesti kunstiajaloos tugevalt levinud, seda nii enne kui pärast Teist maailmasõda. Meelsasti tajuti sadamat kui teatud piiripunkti maismaa ja mere vahel, ennekõike aga kokkupuutepunkti inimese ning looduse vahel. Lisaks sadamas seisvatele laevadele portreteeriti seetõttu ka merelt tulevaid või sinna minevaid kalureid. Sadama motiivi sage esinemine Eesti kunstis näitab selle tähendusrikkust: sadam võis olla kunstniku jaoks nii romantiliste igatsuste väljendaja kui ka karm tööpaik, nii linnasiluetti kujundav maamärk kui ka atmosfääri loov ja Eesti identiteedile omane paik.

LINNAD

Sarnaselt teiste riikidega, on ka Eesti kunstiajaloos linnad tähtsal kohal. Samas on märgata, kuidas autorid eelistasid aastakümneid kujutada linnu mitte kui moodsa elu ja tehnoloogia sünnipaiku, vaid kui ajatuid ja romantilisi kohti. Progressi asemel keskenduti hoopis agulitele, varemetele, parkidele või vanalinnale. Samuti näeme linnavaadetel harva inimesi, kuna linnad on justkui isetekkelised ja nende areng on seisma jäänud aastakümneid tagasi. Säärane viis otsida ja leida linnades romantilist ning isegi sentimentaalset on huvitav viis, kuidas autorid on loonud kujutlusi ajatust ruumist.

MEIE ELU KANGELASED

Kunstiajaloos portreteeritakse reeglina mingil moel tähtsal kohal olevaid ja ühiskonna arengut suunavaid inimesi. Eriti tellimuskunstis annavad tooni kuningad, kodanlased ja väepealikud. Kuid selle kõrval on kunstnikud tundnud alati huvi palju lihtsamate natuuride vastu, kes jäävad küll ajaloos alati anonüümseks, kuid ometi on osa ühiskondlikest protsessidest. Kunstnikele meeldib jälgida sääraste inimeste vahetut olemust ning elukogemusest jutustavaid nägusid. Tavaliste inimeste jälgimine nende argises keskkonnas on kahtlemata võlunud autoreid eri aegadel ja eri kohtades.

AVANGARD

Siia peatükki koonduvad seekord üks väga ootamatu ja teine vägagi ootuspärane maal. Endel Kõksi avangardsed katsetused on hästi teada ning välismaal elades sai ta takistamatult nende uurimisse süveneda. Erich Pehap seevastu pole siiani avangardirindel esinenud. Näeme koolipoisina valminud teost ja selle laadi juurde Pehap enam hiljem ei naasnud. Ent ilmselt on seegi üks avangardi omadusi: ta on alati üllatav.

KONRAD MÄGI

Viimastel aastatel on Konrad Mägi avastatud ka rahvusvahelise kunstikogukonna poolt. Toimunud on mainekad näitused väga prestiižsetes muuseumites Roomas, Torinos, Espoos, Kopenhaagenis ja novembri lõpus avatakse suur väljapanek Lillehammeris. Rahvusvaheline tähelepanu Konrad Mägi loomingule tõestab, et tema erakordne talent ei kujundanud ainult siinset kunstiajalugu, vaid on oluline osa terve Euroopa 20. sajandi maalikunsti jutustusest. Välisteadlaste sõnul tõstavad Mägi esile peamiselt kaks tunnusjoont. Esiteks tema eriline värvikasutus, kus koloriit näib seesmiselt hõõguvat ja kannab endas tugevaid emotsionaalseid impulsse. Teiseks aga Mägi looduskäsitlus, mille intensiivsus ja nägemuslikkus on harvanähtavad.

Mägi teoste kaardistamine on tänaseks võimaldanud kindlaks teha peaaegu 300 maali asupaiga. Siiski ilmub endiselt vahel välja tõelisi üllatusi. Üheks on käesoleval oksjonil olev maal, mis asus peaaegu 80 aastat Austraalias väliseestlaste kollektsioonis ning jõuab esmakordselt tagasi Eestisse.

Konrad Mägi jõudis Norrasse 1908. aasta suvel ning lootis juba sügisel tagasi Pariisi pääseda. Rahapuudusel see soov ei täitunud ja Mägi jäi Norrasse rohkem kui kaheks aastaks. Kuigi ta oli peaaegu 30-aastane, algas alles nüüd Mägi esimene ulatuslik loomeperiood, mille jooksul valmisid kümned maalid. Iseloomulikuks sai sellele perioodile keskendumine maastikuvaadetele, suur katsetuste amplituud, improvisatsioonilise ja impulsiivse maalimislaadi väljakujunemine, kus tooni andis tihe pintslikiri ning hilisemate lopsakate värvide asemel minimalistlikumate vahendite kasutamine. Atmosfäärides annavad tooni melanhoolsed meeleolud, erinedes tuntavalt hilisematest vaatemängulistest ja apokalüptilistest kaadritest.

Käesolev maal võib pärineda Mägi esimeste Norras valminud tööde seast. Sellele viitavad väike formaat ja napp koloriit, kuna suuremaid ja värvirikkamaid maale võis Mägi luua pigem siis, kui tema kunstnikumina oli tugevamalt kehtestunud ning ka rahalisi vahendeid oli rohkem kogunenud. See on hiilgav näide Mägi esimestest maalimisimpulssidest, mis mõjuvad vahetu ja katsetuslikuna. Pintslikiri on tihe, löökide kaskaad on alusmaterjalile kantud harvanähtava intensiivsusega. Värvide nüansid tulevad välja mitte reproduktsiooni pealt, küll aga mõjuvad jõuliselt siis, kui seista maali ees ning vaadata. Väikesesse formaati on surutud Mägile iseloomulikult väga palju, nii et teos suudab täita ka suure valge seina – sisemine laetus on sedavõrd tugev.

 

TAGASI KODUMAA RÜPPE

Pärast Teist maailmasõda hakkasid paljud kunstnikud maalima loodust. See oli nende jaoks üks võimalusi, kuidas eemalduda poliitikast, aga ühtlasi ka viis, kuidas kinni hoida siinse maalikunsti traditsioonidest, kus maastikumaal oli olulisel kohal. Ent kahtlemata oli loodus paljude autorite jaoks endiselt ka lihtsalt tuttav paik, kus nad olid veetnud oma lapse- ja nooruspõlve ning mille dünaamikat nad tajusid varjamatu intensiivsusega. Loodusest ei tuntud rõõmu ainult kui vaatemängust, vaid ka kui loomulikust keskkonnast, kus viibimine oli sama loomulik kui käe libistamine taskusse.

NAISED

Naiste kujutamise traditsioon Eesti vanemas maalikunstis on vastuoluline, kuna emantsipeerunud naise kujutisi on pigem vähe ja naist vaadatakse sageli anonüümse sümbolina või siis mehelike fantaasiate objektina. Meesterahvad maalidel tavaliselt töötavad, mõtlevad või poseerivad, kuid naisterahvad lihtsalt on. Vahel tundub, nagu oleks nad sattunud maalidele lausa pooljuhuslikult, möödaminnes, nende hoiakus puudub kunstnike soovil aktiivsus ja nad on pigem vaadeldavad kui vaatlejad.

SILMAD

Eesti vanemas kunstis on sage, et figuraalkompositsioonides ehk mitmeid inimesi kujutavates maalides antakse näod edasi visandlikult, kõigest mõne tõmbega. Küll aga on alati erilise tähelepanu all silmad. Isegi kui silmi ei maalita välja detailselt ja realistlikult, siis on nendesse koondatud meeleolu ja psühholoogia. 

KÖÖK

Üllatuslikult on käesolevale oksjonile sattunud mitu maali, kus keskseks toimumispaigaks on köök. On ruume, mida kujutatakse sagedamini kui teisi, ent köök on kahtlemata põnev tänu oma erinevatele funktsioonidele. Lisaks praktilistele eesmärkidele nagu toidutegemine on köök olnud alati ka sotsiaalne kohtumispaik, aga ka koht, kuhu ladestuvad mineviku traditsioonid ja kombed.

PUHKUS

Töötava ja aktiivse inimese kujutamise sagedus on loogiline, kuna aktiivsuses on alati ka dramaatika ning dramaturgia, pinge ja pingutus. Lõõgastuva inimese maalimine nõuab seevastu hoopis teistsugust tähelepanu, sest jälgima peab mitte lihaste pingutumist ja fokusseeritust, vaid hoopis lõdvestumist ja rahu. Tegemise asemel on nüüd maali huviobjektiks mittemidagitegemine.

LILLED

Lillede maalimine ei tähenda sugugi alati natüürmortidesse sättimist, vaid lilled on äratanud kunstnike tähelepanu nii vaasi panduna kui vabas looduses, nii kimpudena kui juhuslikemates seostes. Lilli imetletakse kas nende välise vormi ja värvirikkuse pärast või siis kannavad nad sügavamaid sümboolseid tähendusi. Kuidas ka ei oleks, Eesti kunstiajaloos on lillemaalil alati olnud oma koht ning vähe on vanemas kunstiloos neid autoreid, kes lilli ei oleks maalinud.

 

VALGUS

Värvi kõrval on maalikunstnike jaoks alati olnud oluliseks kujutamisobjektiks valgus. Õigemini polegi tegemist objektiga, sest valgusele on kõige raskem näppu peale panna. Me tunneme maalipinnal ära värvid ja pintslitõmbed, oskame kirjeldada kompositsiooni ja motiivistikku, kuid valguse analüüsimine on tunduvalt keerulisem. Sageli ei näita kunstnikud valguse allikat, see imbub värvidesse ja esemetesse, on ebamäärane ja ometi totaalne. Kuigi tabamatu, defineerib valgus sageli kogu maali atmosfääri.