KAMILLE SAABRE | IGAVIKU AIAST

Tekst: Piia Ausman

Kamille Saabre maalilooming on tundlik ja õrn. Sisuka maailmatajujana on ta jäädvustanud lilli, vilju, loodust – pigem nende olemust ja seisundeid kui vormi, mis kunstnikku võrdväärselt köitis.

Inimestena oleme me ühed, aga ometi erinevad, on Kamille öelnud, niisamuti nagu lill on küll pojeng, kuid iga tema õis oma detailides individuaalne ja sügavalt eriline. Nii ongi lilled kunstniku loomingus pigem ajendiks ja inspiratsiooniks millegi sügavama väljendamisel kui vaid lill oma välises kauniduses.

Kamille Saabre on süüvinud oma modellide hingeellu sooviga minna neile nii lähedale kui võimalik, seepärast on ta võimendanud kõige kujutatava suurusi – hiiglaslikud liiliad, tulbid või puuvõrad, millele vastu tähelepanelik silm on surutud. Kunstnik oleks otsekui soovinud nihestada vaataja perspektiivi, mil üks väike õis, mille poole kummarduda, kummarduks hoopis üle oma publiku, ülevalt ja kõrgelt, suurelt, elegantselt ja avameelselt. Niisamuti on läbi sellise südamliku ja tähelepanuterava ning pilgeni hooliva formaadiliialduse valminud ka Kamille viljad. Terve seeria hiigelsuuri õunu lõuendil kõneleb meile märksa mahukamat lugu kui vaid õun ise olla võiks, veetlevalt värvinüansside rohkelt. Kamille on õuna võrrelnud eestlasega, kõrvutanud õuna olemust ja eestlase iseloomu, rääkides metsaservadest, kust majad on ammu kadunud, ent neid ümbritsenud õunapuud visalt alles – väikesed, kollased ja põhjamaised, aga alles.

Kamille Saabre teoste näitus Haus Galeriis on loodust vaatlev ning selle tähendusi sügavdav aed – igaviku aed, mille õied ja viljad tärkavad ja kaovad lõputus ringis aina nende samade, ent ometi uutena. Autor kutsub meid tähelepanule märkamaks iga väiksemagi taime isikupära ja individuaalsust selles aias, iga õie hingestatust, kõnekust ja võimet meiega suhelda väljaspool tavapäraseid vaatluspiire.