Lembit Saarts | Haruldased monotüüpiad – 1957-1958

Haus Galerii eksponeerib Lembit Saartsi loomingus vähetuntud monotüüpia tehnikas valminud teoseid. Tööd teeb emotsionaalselt huvitavalt loetavaks asjaolu, et need on valminud kohe peale vangilaagrist naasmist, 1957 ja 1958 aastal. Lembit Saarts saadeti Eestist välja nõukogude võimu poolt koos Henn Roode ja mitmete teiste kunstnikega 1949. aastal, kust ta naases 1956 aastal. Lembit Saartsi monotüüpiad võib näha eraldi Henn Roode 100 sünniaastapäevale pühendatud mahukama näituse satellidina, pidades silmas, et ka Lembit Saartsi sünnist täitus tänavu sügisel 100 aastat. Põhjalikumalt kirjutab Lembit Saartsi teemal allpool kunstiloolane Eero Epner.

Lembit Saarts sündis 1924. aastal ning sarnaselt eakaaslase Henn Roode ja veel mitmete noorte autoritega saadeti temagi absurdsete süüdistuste najal 1949. aastal Siberisse. Saartsile heideti ette kuulumist Omakaitsesse, nõukogude-vaenuliku grupiga liitumist, nõukogude võimu pilkvate luuletuste ja karikatuuride loomist (seda Saarts ei eitanudki), ajalehe Sirp ja Vasar toimetajale anonüümkirja saatmist koos ühe nõukogude-vastase luuletusega, aga ka Tartu Kunstimuuseumis Lääne formalistide tööde  vaatamist ning vastava kirjanduse lugemist, raamatu “Prantsuse XX sajandi kunst” tõlke levitamist – ja nii edasi. Kõige tipuks heideti Saartsile ja teistele ette, et nad tahtsid kaaperdada Tallinnast Hiiumaale lendava lennuki, ületada mingil moel Hiina piir ja jõuda sealtkaudu Pariisi.

Absurd oli toona paraku mitte ainult üks võimalikke viise, kuidas kunstile läheneda, vaid eluline praktika. Saarts ja tema noored sõbrad viidi Siberisse, kusjuures Saarts sattus ühte laagrisse Valdur Ohakaga praeguse Kasahstani aladel. Sealt naases Saarts 1956. aastal, asus tööle Tartu kaubandusvõrku ja nagu hiljem kataloogides diskreetselt märgiti, “pärast pikemat pausi” asus taas tööle. 

Antud monotüüpiad on valminud vahetult pärast laagriaastaid tagasi koduses Tartus olles. Monotüüpia ei olnud toona just üleliia levinud tehnika, aga polnud ka haruldane. Tartusse naasnud või sinna jäänud kunstnikest viljelesid monotüüpiat nii mõnedki, näiteks samuti Siberisse saadetud Heldur Viires, kes jõudis selleni küll mõned aastad pärast Saartsi. Võimalik, et üks põhjuseid oli ka praktiline: kuna tegemist oli endiste poliitvangidega, siis oli ligipääs prestiižsetele materjalidele (näiteks lõuendile) piiratud ning kunsti tegemiseks tuli pöörduda alternatiivsete tehnikate poole.

Lembit Saartsi kodumaal tehtud tööd on kantud mitmest erinevast impulsist. Esmalt torkavad silma muidugi kodumaa vaated, mis on sedavõrd kaua kodust äralõigatu puhul peaaegu et endastmõistetav. Samas on tähelepanuvääriv, et Saarts ei ole sentimentaalne, ei ilule, vaid pöörab palju tähelepanu värviuuringutele. Nälg oli tal mitte ainult kodumaa, vaid ka kunsti järele ning monotüüpia võimalused värvide sulatamisel näisid talle sobivat, kuna antud tehnika ei ole nii voolav ja õrn nagu akvarell, kuid samas unenäolisem kui õlimaal.

Teiseks kujutab Saarts mitmeid akte ning arhetüüpseid karaktereid. Seegi on selgitatav vahepeal elus toimunuga. Vangilaagris pöördusid paljud kunstnikud erootiliste süžeede poole (vt nt Ülo Soosteri looming) ja rafineeritud intellektuaalsete tüpaažide asemel vaatlesid inimest palju tooremal ning veidi isegi brutaalsemal kujul. Teiselt poolt ei saa Saartsi monotüüpiaid tõlgendada vangistusängi edasiarendusena, kuna Saarts ei kujuta inimest loomastununa (mida ta kindlasti nägi ja koges), vaid pigem arhailisena, isegi loodusega kokkusulavana. Teiste monotüüpiate seas silmame ka näiteks ema lapsega – motiiv, mida meesautorid kasutasid sageli harmoonia ning elu jätkuvuse sümbolina.

Saarts on kunsti iseväärtuste puhul huvitatud ennekõike värvist. Kuidas on võimalik värve ergastada, sulandada, kõrvutada. See on pallasliku maalikooli järelkool – võimude sunnil poolelijäänud õpingud jätkuvad nüüd nendel monotüüpiatel. Pole ime, et Saartsi üheks andestamatuks kuriteoks loeti huvitumist prantsuse kunstist, kuna ta lähtub suuresti 19. sajandi lõpu Pariisi autorite õpetustest. Pariisi ei jõudnud ta kaaperdatud Hiiumaa lennukiga, küll aga nende teostega.