MALL NUKKE KOLLAAŽ

Haus Galeriis on avatud Mall Nukke 60ndale sünnipäevale pühendatud näitus, mis esitleb tema tuntud ja isikupärast kollaažiloomingut. Näitus kulgeb läbi kahe korruse, millest üks saal vaatab kollaažide minevikku, kus teosed pärinevad enam kui 10 aasta tagusest loomingust ning teine kirjeldab tänapäeva, esitledes juba sellel aastal valminud teoseid. Nukke, moodsa kunsti klassikuna, kes astus meie kunstiareenile kultuslike 1990ndate aastate algul on põnev ja sotsiaalselt tundlik nii siis kui ka hetkes. 

Mall Nukke kollaažid 2009–2024

Mall Nukke nimetab end kollaažikunstnikuks, kes vahel maalib. Kollaaž on tema suurim kirg, mille juurde on ta nüüd ringiga tagasi jõudnud, vanema ja targemana. Kuid sõltumata sellest, kas ta haarab parajasti pihku pintsli või käärid ja liimi, teeb ta kõige esimesed sammud pliiatsi abil. Kõik algab joonistamisest, asjade paiknemisest ja paigutamisest pinnale, kompositsioonist. Täpselt nii nagu muusikas toimib rütm. See on justkui nähtamatu niit, mis seob ühte nii pillirühmad ja soolopartiid kui ka tausta ja esiplaani. Mall Nukke kollaažitehnika või õigemini tehnikate kombinatsioon on kindlasti ainulaadne ja äratuntav just taolise rütmi tõttu, kuid mitte ainult.

Mõni idee eeldab ühe, teine teistsuguse tehnika kasutamist. Meediumi valik tuleneb ideest, ja mitte iga idee pole määratud teostuma. Tema eelmise kollaažikataloogi esikaanel troonis ikoonilise Marilyn Monroe portree 2009. aastast – Andy Warholi loomingust inspireeritud teos, mille all on tegelikult peidus hoopis teine maal. Paar sellist pilti on veel, mille puhul kunstnik ise tundis, et parem oleks, kui neid keegi ei näeks. Kuid julgen ennustada, et kauges tulevikus on just Mall Nukke üks neist autoritest, kelle töid hakkavad restauraatorid ja konservaatorid lähemalt uurima ja läbi valgustama, et näha kihtide vahele ja alla. Ja eks siis ole juba nende kord omapoolne ettekanne teha, millist saladust on tegelikult tema Marilyn endaga kõik need aastad kaasas kandnud.

Samuti annan tulevastele kunstiteadlastele kaasa soovituse uurida lähemalt Mall Nukke veelgi varasemate, aastail 1996–1997 klubi Hollywood seinu kaunistanud monumentaalsete kollaažide saatust. Kõik neil pannoodel kujutatud filmistaarid vandusid alla uutele tuultele ja tegijatele ning aja möödudes tehti ka klubiruumides ruumi uuele sisekujundusele – kollaažid maaliti üle, need lõid liimist lahti ning pudenesid alla. Kas pidada seda asjatundmatuseks või kapitalismi paratamatuks paradoksiks, mida ka autor ise oma töödes ju käsitleb? Kas on veel võimalik üles leida see ainus paneelidest, millel kujutatud meie oma seltskonnastaari Beatrice’i ja mis esiti pilastusest pääses? Igal juhul on tegu fenomeniga, mis väärib laiemat käsitlemist seoses säilitamisväärse tellimuskunstiga.

Marilyn ja Beatrice on mõlemad justkui iidolid ja ikoonid ning need märksõnad on olnud Mall Nukke loomingus läbivateks, kohati omavahel põimuvateks kontseptsioonideks. Kui „iidol“ viitab rohkem kitšile ja klišeele, siis „ikoon“ rahale ja võimule, ühteaegu selle pilamisele ja sellest üle olemisele. Inspiratsiooni on ta  muuhulgas saanud ka Vanavene ikoonidelt, kust on võtnud üle pühaliku vormi alates paksudest puitraamidest kuni kuldamise, pragundamise ja vanandamiseni. Tohutu tehnilise nokitsemistööga käib kaasas oma narratiiv, mida võib tõlgendada nii religioosses kui ka ilmalikus võtmes, nii ajaloolises kui ka kaasaegses perspektiivis. Mall Nukke tänased ikoonid liigituvad aga pigem maalideks ning on kollaažikontekstis taandunud tagaplaanile.

Ka Marilyn ise näib olevat jätnud ikoonilisuse selja taha – Mall Nukke kujutab teda kollaažitehnikas taaskord 2023. aastal, kuid sedapuhku enam mitte niivõrd superstaarina, kuivõrd lihast ja luust inimesena tema kodanikunime Norma all. Tema pilk ei ole enam võrgutav, ta ei kissita silmi, tema huuled on vaid vaevu paokil ning lõug pole väljakutsuvalt ette surutud. Samal aastal valminud noorpõlveportree Elizabeth II-st on niisama lihtne ja loomulik ning kannab kuninganna hellitusnime Lilibet. Transformatsioon on osaks saanud ka Marlene Dietrichile, kellest Mall Nukke on varem teinud nii mütoloogilise Veenuse kui ka koomilise Miki-Hiire, kuid kes aastal 2024 poseerib tema teosel ilma igasuguse atribuutikata, väärika ja iseteadliku saatusliku naisena. Jah, tema veel siiski võrgutab.

Teatavat formaalset iseseisvumist ja tõsimeelsust võib täheldada ka Lydia Koidula ja Anton Hansen Tammsaare puhul, kelle pead kleepis kunstnik kunagi otsa lõbusatele aktifotodele ümber dollarimärgi, kuid keda ta 2009. aastal kujutab sama stoiliselt, nagu mäletame neid krooniajast. Oot, kas ma ütlesin kroon? Miks on neil portreedel siis taustaks hoopis eurod? Semiootiliste sümbolite miksimise ja nihestamise oskus on Mall Nukke tööriistakastis sama vältimatu vahend nagu pliiats ja pintsel, käärid ja liim – julgen väita, et aja möödudes on see omandanud isegi suurema kaalu. Tema tehnika on muutunud ehk ühtlasemaks ja tasapinnalisemaks, kuid sisu jälle samavõrra sügavamaks ja rafineeritumaks.

Väga üldistatult võibki öelda, et kui varem prevaleerisid Mall Nukke kollaažides värvilised väikekodanlikud ideaalid, meedia- ja meelelahutusmaailm ning antiiksed mütoloogiad ja tänased arhetüübid, siis pisitasa on tema teemad muutunud metafüüsilisemaks ja sürreaalsemaks. Need ei karju enam näkku ega löö jalaga uksi lahti, vaid kutsuvad endaga vaikselt kaasa. Esiplaanile tikub peatumatu ja peatamatu aeg, mille taustal tiksuvad maailma loomine ja paaniline ringijooksmine. Mall Nukke võib luua veenva stseeni nii linnaromantikast ja -erootikast kui ka kõverate puujuurte vahelt avanevast jäneseurust, kuhu igaüks astub sisse juba oma isiklikul vastutusel.

Tihti on Mall Nukke kollaažid samal ajal ka assamblaažid. Materjali hulgas pole üksnes erineval kujul paber, vaid ka näiteks kangas ja kile, viimastel aastatel vineergi. Formaatidest võluvad teda kõikvõimalikud ümarad vormid, mis toetavad ideed ajast ja selle ringkäigust. Tema vaatevinklist ongi kollaaž rohkem idee väljendus kui tehniline lahendus. See koosneb fragmentidest, justkui juhuslikest tükikestest, mis terviklikku ideed moodustades tsiteerivad ümbritsevat olukorda visuaalselt. Kollaaži olemus on sotsiaalne, sest selle materjaliks on ajalised ja kaduva loomuga trükised, millest kunstniku käe läbi saavad ajatud ja püsiva loomuga kunstiteosed.

Kollaaže hakkas Mall Nukke tegema 1990ndatel, juhuse tahtel. Esmalt kasutas ta ajakirjapilte pelgalt selleks, et seal leiduvat materjali oma teoste tarbeks maha joonistada, peamiselt värvipliiatsite ja pastellidega. Kui Vaal Galerii toonane kuraator Eha Komissarov pakkus teha näitust, seisis kunstnik silmitsi ajanappusega ning asendas oma joonistuste teatud detailid kollaažiga. See „hädaabilahendus“ osutus aga meeliköitvaks, ning kui algusaastatel oli tema kollaažides rohkem joonistust ja maali kui lõikamist ja kleepimist, siis aja jooksul proportsioonid muutusid. Siiski pole puhas kollaaž kunagi olnud tema eesmärk ning alati on ta lisanud sinna maalilist ja juhuslikku elementi, näiteks värvipritsmeid.

Hiljem muutis ta oma käsitlust ning hakkas reklaambrošüüride tillukestest tükkidest kokku kleepima suuremaid kujutisi, kombineerides neid omakorda teiste analoogsete kujutistega. Kleepimist, eriti kiht-kihilt, peab ta keeruliseks tehnikaks, sest kavand peab olema täpne. Kõigepealt paigutab ta materjali alusele, seejärel jätab kujutise meelde ja korjab tükid üles. Kleepimine ise algab alumistest kihtidest, kusjuures liimiga saavad kaetud nii lõikematerjali alumine kui ka ülemine pool, sest ükski serv ei tohi lipendama jääda. Hiljem lisanduvad erinevad lakikihid, akrüül- ja õlimaal ning lõpuks välismõjude eest kaitsev kattelakk, mis muudab töö pinna monoliitseks.

Kui eelnevalt sai öeldud, et kõik algab joonistamisest, siis tegelikult tuleks olla täpsem – kõik algab alusest, mille ettevalmistamine on omaette töölõik. Mall Nukke meisterdab oma kollaažide alused ise, nii ümmargused, kandilised kui ka erikujulised. Alus peab olema tugev ja paindumatu, seda toestab spetsiaalne konstruktsioon – sest mida suurem on kleebing, seda suurem ka pinnapinge. Kleepimisel kasutas ta varem puiduliimi, nüüd aga akrüülmeediumi, millel on esimese ees mitmeid eeliseid. Kuid mõlemad materjalid kahanevad kuivades, vesi aurustub, kollaaž võib tõmbuda nõgusaks ja tulemus osutuda eksponeerimiskõlbmatuks. See on mäng tahke ja vedela materjali vahel, mille „ärapetmine“ võib võtta nädalaid. Kuid töö tasub end ära, sest tulemus näeb välja hea ja stabiilne.

Kollaažimaterjali kogub ja korjab kunstnik kõikjalt – ajalehed ja ajakirjad alates 1960ndatest, vanad telefoniraamatud ja teatmikud, aga ka Google’ist leitud, Photoshopis töödeldud ja väljaprinditud kujutised puhuks, kui vajalikku detaili kohe kuidagi kuskilt ei leia. Silmas tuleb pidada siiski autorikaitse reegleid ning mitte kunagi ei saa midagi kasutada üks ühele. Tundub libe tee? Aga seda see popkunst ju ongi – laenamine, tsiteerimine, kommenteerimine. Kas aga võime tänagi veel rääkida Mall Nukkest kui popkunstnikust? Pigemini on ta aastatega liikunud üha enam oma originaalse laadi suunas, mis ei allu kategoriseerimisele, nagu ei allu korralik aluskonstruktsioon liimipingele.

Triinu Soikmets, kunstiteadlane