Andrei Jegorov „Talvemaastik kirikuga“, tempera, papp, 1920–30ndad

Andrei Jegorov (1878–1954) sündis Arukülas Loo saunas popsi pojana. Tema õed-vennad olid kõik terved kui purikad, aga väike Andrei oli oma vanemate suureks meelehärmiks kurt. Sellele vaatamata sirgus temast energiline ja suurepärase kunstiandega poiss, kes oma joonistusoskusega viis korduvalt endast välja Aruküla kihelkonnakooli koolipreili Podolskaja, kelle meelest ta muud ei teinudki kui maalis roppe pilte loomade ja inimeste elust. 1887. aastal pääses ta Peterburi kurttummade kooli ja tänu selle edukale lõpetamisele sai ta 1896. aastal kooli kulul alustada õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis ning sealt edasi jätkusid kunstiõpingud juba Peterburi Keiserlikus Kunstide Akadeemias. Õpingute lõppedes jäi Andrei Jegorov elama Peterburi, teenides seal omale kunstnikuna kiiresti hea ja esindusliku maine.
1921. aastal naasis ta perega tagasi kodumaale ja sai siingi kiiresti kontakti kohaliku kunstieluga. Kaaluka osa Jegorovi maalipärandist moodustavad realistlikud ja detailitäpsed külavaated ja talvemaastikud, mis kunstisõprade seas kiiresti väga populaarseks muutusid. Tema meistrimärgiks kujunes just 1920–30ndatel aastatel lume sinava karguse ja kärekülma talvepäeva ereda valguse kujutamine. Varjude rütmid ja hoonete kontrast ergava lumepinnaga loovad helge ja dekoratiivse efekti. „Talvemaastik kirikuga“ on tema meisterlike talvemaastike suurepäraseks näiteks. Kindlasti tunneks ka kunagine koolipreili Podolskaja seda maali vaadates  suurt uhkust oma andeka õpilase üle.