Näiteks on Bachi anonüümne, akvatintas loodud akt – vaataja poole selja pööranud helendav muusa – oksjonitel sagedane külaline, puhas pehmuse sümbol. Tema kergelt allasuunatud pilk ja langetatud pea tähistavad tõepoolest teatavat tabamatut poeesiat. Omal moel on see poeesia kohal ka Bachi hoopis hilisemas töös – "Tütarlapse portrees" (1976) –, kuigi sootuks maisemal kujul, manades silme ette graafiku maalikunstnikust abikaasa Kaarel Liimandi kunagise teose “Köögis” (1935). Andekas kunstikepaar võis lõputult vaimustuda Debora Vaarandi portreteerimisest, kuid nende tõeline talent tuli esile just siis, kui nad leidsid samasuguse graatsia üles ka argistseenides.

Bach kaotas oma elukaaslase sõjale. Mida ta sõjast võitis, oli oskus tabada inimhinge. “30ndatel aastatel tegin ma figuure, portreteerisin võrdlemisi vähe. Aga sõja ajal ma hakkasin nägema seda, mida ma enne ei osanudki ette kujutada, mind hakkas huvitama inimene, tema siseelu ja tema kurbused,” meenutab Bach oma käekirja kujunemist 1974. aastal. Sellest perioodist pärit portree nõusid kuivatavast tütarlapsest on selle kujunemistee üheks hiliseimaks, senisest veelgi enam läbi töötatud ja tunnetatud verstapostiks.  

Haus Galerii kevadoksjon toimub reedel, 27. aprillil kell 19.30. Oksjonitöödega on võimalik tutvuda veebikataloogis ja Haus Galeriis.