Teadmiseks, et Torino püha surilina on umbes nelja meetripikkune ja meetri laiune riidepalakas, mille pinnalt kumab inimese kujutis, kellel on Jeesusega sarnased haavad. Linal leidub ka vilja- ja taimetolmu jälgi. Surilina hoitakse alates 1578. aastast Torinos, Põhja-Itaalias. Täpsemalt on see sealses Ristija Johannese katedraali kuninglikus kabelis, hõbedases laekas, kaitstuna nelja kuulikindla klaasikihiga. Surilina näidatakse avalikkusele vaid kolm korda aastas.

Torino lina teemat kommenteerivad lähemalt teoste autor Siim-Tanel Annus ja teda intervjueerinud filmitegija Nando Grancelli.  

Nando Grancelli: “Mäletan, et Paavst Johannes Paulus II, sünninimega Karol Wojtyła, tunnistati  ülemaailmselt, kas “Poola paavstiks” või “reisivaks paavstiks”. Olin just siis, millalgi 1990ndatel aastatel Ladina-Ameerikas, kui Torino surilinal olevast kujutisest oli äsja saanud vaat, et Jeesus Kristuse käegakatsutav sümbol. Tundus, et esimest korda sai Kristus oma tõelise näo. See polnud enam ainult Da Vinci, Michelangelo, Caravaggio või Dalíesitus ega ka Itaalia režissööri Franco Zeffirelli kinematograafiline nägemus Kristusest, kelle filme näidati igal suurel reedel enamikes Ladina-Ameerika ja ka Euroopa riikides vaid midagi muud. Paljud inimesed tollases Ladina-Ameerikas tundsid tõepoolest, et nad näevad viimaks Kristuse palet.  Kui Johannes Paulus II Tšiilis rahvusstaadioni laval enamkui 60 000 inimese ees seisis, osutas ta suurele videoekraanile, millel olinäha usutavasti Kristuse nägu pühal surilinal,  hüüdis ta jõulise ilme ja häälega lina suunas:"No tengais misdo de miracle a él" ("Ära karda Tema imetvaadata." ). Sellele üleskutsele reageeris kogu riik ning surilinale kangastunudvõimas pilt sööbis tollase Ladina-Ameerika inimese mällu.”

Siim-Tanel Annus: „90ndatel aastatel muutsin ma täielikult oma väljenduslaade, jättes selja taha graafika, performance’i ning avastades lõuendi ja maali. Pühast surilinast kõneldi siis ka Eestis ning televisoon tõi selle 1990ndate aastate uudiste vahendusel ikka ja jälle päeva korda. Tundus, et kõikjal, kuhu ma vaatasin, oli korraga see püha lina teemaks. Nii sai alguse ka minu maali nägemus, tõlgendus. Selles Eestis oli see võimalik, kuna suhe religiooni oli vabam ja peale pikka ateismi oli religiooni vastu tõusnud uudishimu. Torino lina oli omamoodi müüdi sünd, mis andis võimaluse müüdi ja tegelikkuse suhtest läbi maalikunsti rääkida.”

Muuhulgas täna, 2024. aastal, on Torino püha surilina taas uurimise all. Itaalia Kristallograafia Instituudi teadlased on suutnud kinnitada fakti, et püha surilina vanus ulatub tõepoolest umbes 2000 aasta taha.