Maal “Teistmoodi tegelikkus” oli esmakordselt väljas samanimelisel näitusel Tokko & Arraku galeriis (võimalik et  tol ajal juba „Raatuse galerii“ kaubamärgi all?) 1997. aasta suvel. Näitus sai sigaretifirma Philip Morrise loovuskonkursil peapreemia – 60 tuhat krooni, mille eest käisin 1998. aastal New Yorgi kunstireisil. 90-ndad olid igas mõttes optimismilainel kümnend, vaevu jätkus magamiseks aega – olin 1995. aastast alates maalikunstnike liidu esimees ja korraldasin/kureerisin iga-aastaseid maalijate suurnäitusi Tallinna Kunstihoones ja Rotermanni soolalaos, andsime välja maalikunstnike liidu suureformaadilise üldkataloogi, korraldasime teooriakonverentse jne. 1997. aastal valiti mind Tartu Ülikooli korraliseks maalieriala professoriks ja õppetooli juhiks, kohustusi tuli aina juurde ja juurde.  

Võin nagu 5MIINUSTki väita, et narkootikumidest ei tea ma midagi, kuigi Põhja-Poolas, ühes residentuuris viibides, märkasime taluniku metsaveerul hobipõldu, seega „Kasvata ise!“ loosungil on kokkupuude päris eluga olemas. Tegelikult on ka pildi keskmesse maalitud must kilekott nö prügikastileid. „No Mercy!“ sobiks aga üldisemalt dramaatiliselt kiirete arengutega 90ndaid kirjeldama. Nii tuli otse-ütlemine vihjelise mõistukõne asemele nii eesti kirjanduses, kui ka minu tekstilaenudes, mõnikord pildi allkirjade või grafiti-laadsete katkete näol tööde enda pinnal, mõnikord tervete näituste pealkirjadena.

Uues ja dünaamilises ajas ei köitnud staatiline fotorealism mind karvavõrdki, juhtus ju nii palju ja korraga. Sisuliselt olin realistlikust kujutamisviisist loobunud juba 1980ndate lõpuks. Ma ei raatsinud ka loomingulise mineviku tühistamise teed minna, nt maalis “Koidula ja Leineri tn nurgal III”, olen kasutanud oma 1978. aasta kevadnäitusel eksponeeritud samanimelise hüprrealistliku maali motiivi edasiarendust, paigutades omaaegse töö kontseptuaalse selgroo otsekui implantaadi uue aja konteksti – Lydia Koidula nimega tänavasilt ripub justkui pidetult, kriiskaval kollasel. Eesti elas parajasti läbi ratsa rikkaks saamise kümnendit, mil ideaalid varisesid, ja poverty stinks! vaatas ümberringi vastu igal juhul ja iga kell.

Maalis „Punane ring“ näivat ma juba aastaid ette teadvat, et Tartu Ülikoolist (klassitsitlik sammastik!) saab õige varsti minu tööandja paarikümneks aastaks. Stilistiline dualism, erinevate maali maneeride kollaažina eksponeerimine ühel lõuendil on ehk parim osa, milleni 1990ndatel oma loomingus jõudsin. Mõlemad selles maneeris maalitud nö hit-tööd („Ema lööb maha“ ja „Kui ma suppi ei söö“, paarismaal), mis valmisid Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse 1996. aastal korraldatud aastanäituse „Eesti kui märk“ jaoks, ostis juba sajandivahetusel oma kogusse Jaan Manitski, visionäärist kollektsionäär ja kunstitoetaja.