Mis sai eesti kunstist 1920ndatel aastatel? Mil määral püsiti sajandi alguses kättevõidetud positsioonidel, mil küll väikese ajalise lõtkuga, kuid enam-vähem siiski suudeti püsida maailma kunstis toimunud arengutega sünkroonis? 1920ndatel seda siinse maalikunsti laiem spekter enam ei olnud, aga ei püüdnudki – me ei näe katkestust võrreldes 1910ndatega, kuigi rahvusvaheline kunstipilt tegi just siis läbi terve rea uusi muudatusi. Avangard oli täies õies, kuid siinne maalikunst jäi truuks endistele väärtustele. Iseloomulikult manifesteerivad seda tuntud skulptori Amandus Adamsoni sõnad, kes tema abikaasa sõnul oli "-ismide" kohta öelnud: "Nad on kui lapsed, kes oma nukud ja lauakesed mahutavad kord ühte, kord teise sahtlisse, ja siis ikka ütlevad, nad olevat uue kunstiriigi avastanud. /.../ Pole olemas noort ega vana, moodsat ega ebamoodsat, isegi mitte õieti realismi ja klassitsismi kunsti alal. On olemas vaid ilus kunst, sest isegi inetus muudetakse iluks, niipea kui ta astub suure kunsti templirahusse."
Kuid pangem tähele – säärane tüdimus avangardist ei iseloomustanud sugugi mitte ainult eesti kunsti. Alates 1930ndate algusest pöörduvad ka Lääne-Euroopa autorid realistlikuma lähenemise poole, olles ilmselt suuresti tüdinenud pidevast katsetamisest. Korraga on arengud Eesti ja Euroopa kunstis taas sünkroonis. Leitud rahulik ning idülliline laad kestab ja tegelikult puhkeb isegi õitsele Teise maailmasõja aegses kunstis, kuid juba kümnendi lõpul hakatakse tal tiibu kärpima ning sotsialistliku realismi nõuetega vasakult ning paremalt ründama. Pikk rahulik periood eesti kunstis, mis tegi läbi küll ka päris suuri muutuseid (kuid need olid alati ennekõike esteetilised nihked, mitte välise surve või rahvusvahelise kunsti poolt mõjutatud), sai läbi.
Näeme siis 1920ndatel ja 1930ndatel tervet rida maastikke: rahulikke ja isegi veidi illusoorseid peisaaže, kuhu suravad veidi elu majad ja üksikud puud. On muidugi ka teist laadi töid, isegi figuraalkompositsioone, mida eesti vanemas maalikunstis annab tikutulega taga otsida, kuid üldiselt ollakse rahulikus ning õnnelikus ajajärgus.
Kuid mida siis need kümnendid meile maalivad? Andrei Jegorov kinnitab pastoraalset idülli ühel oma paljukorratud stseenil inimesega hobuserakendis. See on motiiv, mille juurde Jegorov ikka ja jälle tagasi pöördub, püüdes seeläbi justkui kinnistada traditsioone, kestvust, püsivust. Ei mingeid muutusi, järske nihkeid – lumi on sama valge igavesti.
Boris Ottenberg on aga Norras, kuhu kakskümmend aastat varem oli kohale voorinud kogu Euroopa kultuuritundlikum publik ning arvukalt kunstnikke, teiste seas pidevalt külmetav Konrad Mägi. Ent 1920ndate lõpuks on Norra külgetõmbejõud lõdvenenud, haare pole enam nii kindel, ning nüüd tullakse siia mitte Ibsenist, vaid loodusest osa saama. Ka Ottenberg manifesteerib looduse ilu, kuid teeb seda teistmoodi kui ta Eestis saaks teha. Siin annab ta kaljudele peaaegu et mingi religioosse või sakraalse mõõtme, maalides midagi sümfoonia sarnast.
August Kilgas keskendub aga vastupidi väga kodusele motiivile, tuttavale Voore mõisale, mida ta varem ja hiljemgi on maalinud. Pangem taas tähele ka maali valmimisaastat. Paarkümmend aastat tagasi ei maalinud eesti kunstnikud mõisahooneid, sest need olid härrasrahva võimu sümbolid, mille põlistamine maalikunsti vahenditega ei tulnud kõne allagi. Kuid nüüd on nad peaaegu et turismiobjektid: ilusad ja veidi romantilised hooned, mille ümber hõljuks justkui salapärane eeterlik atmosfääär.
Sarnane romantikaigatsus on ka Johann Naha, aga ka Roman Nymani töödes. Ikka ja jälle igatsetakse kuhugi mujale, mingisse teise aega ja ruumi, kus – mis peamine – oleks inimtühi. See taotlus võiks iseloomustada ju üleurbaniseerunud inimest, kuid toona oli Eesti mitte just liiga tihedalt asustatud. Milles siis asi? Miks eemaldatakse inimene neilt töödelt? Kas oli tegemist ikkagi igatsusega mingi puhta ideaalmaailma järele, kus seeläbi taheti veel kord rõhutada inimlike soovide ja tahete väiksust võrreldes looduse püsiva ilu ning maalikunsti kestvate väärtustega? Täpselt samamoodi nagu need kümnendid keerasid selja "-ismidele", keeravad nad selja ka nende "-ismide" autoritele.


ANDREI JEGOROV (1878–1954)
Talvemaastik üle silla sõitva talumehega. 1910ndad–1920ndate algus
Akvarell, guašš, papp. Vm 27 x 38 cm
Alghind 26 000

BORIS OTTENBERG (1891–1946)
Norra maastik. 1929
Süsi, pastell, paber. 48,5 x 64,5 cm
Alghind 30 000

AUGUST KILGAS (1888–1953)
Voore mõisa härrastemaja. 1930
Akvarell, guasš, paber (kleebitud papile). Lm 33,5 x 48,8 cm
Alghind 9 000

FELIX RANDEL (1901–1977)
Kohvik. 1930ndad
Tušš, paber. Vm 19,2 x 27,3 cm
Alghind 9 000

ROMAN NYMAN (1881–1951)
Kaberneeme. 1942
Akvarell (kleebitud papile). Vm 20 x 29,5 cm
Alghind 26 000

JOHANN NAHA (1902–1982)
Toompea loss. 1942
Puulõige. Plm 30,5 x 42,4 cm
Alghind 5 000

PEET AREN (1889–1970)
Metsamaja. 1940ndad
Akvarell. Km 27,7 x 27,7 cm
Alghind 18 000

EDUARD EINMANN (1913–1982)
Poiss (Andres). 1948
Pliiats, paber. Vm 32,3 x 22,3 cm
Alghind 5 000

|?>