Uudised > 1900-1910ndad Eesti kunstis

1900-1910ndad Eesti kunstis

Kevadoksjon 2009


Sajandi algust loetakse eesti rahvusliku kunsti alguseks. Just siis kerkisid esile Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triigi, Kristjan Raua, aga ka Paul Raua, veidi hiljem juba Ado Vabbe ja teiste andekus. Terve põlvkond eestlasi, kelle isad olid veel vallakirjutajad, rätsepad, talupojad, mõisa abivalitsejad või puhvetipidajad, omandasid rohkem või vähem põhjaliku kunstihariduse ning tõusid kiiresti jõuliste loojatena eesti kunsti alustajateks. Ilma kahtlusteta oli tegemist ühe olulisema etapiga siinse maalikunsti ajaloos.

Kuid kogu see uhkus on arusaadav ennekõike takkajärele. Omas ajas, mil kunstielu oli küll kuum ja hakkas ka juba organiseeruma, torkas kunstnike headus vähe silma. Enamgi veel. Ühiskonna külmus kunsti suhtes oli kohati sedavõrd valus, et nii kunstnikud kui ka kirjanikud, kes nägid endas juba kultuuri hoidjaid ja arendajaid, kirjutasid valusaid lauseid oma üksinduse ja mahajäetustunde kohta. Nii meenutab Bernhard Linde aastakümneid hiljem esimest Eesti kunstinäitust, mis toimus 1906. aastal põllumajandusnäituse (!) raames. Inimesed olevat käinud, peatunud ka lühidalt piltide ees, ning küsinud siis: Aga kus loomad on? Või ka Gustav Suits, kes oma artiklikogumikus „Noor-Eesti“ päevilt leiab, et Eesti kujutavad kunstnikud on jäetud täiesti üksinda, neid ei mõisteta, rääkimata metseenide või kogujate toest. Või Nikolai Triik, kelle legendaarne „Vana aed“ on käesoleval oksjonil, kirjutab veel 1913. aastal Berliinist Suitsule, oma heale sõbrale, et ta töötaks hea meelega Eestis, tema eesmärk ongi ju teha eesti kunsti, kuid õudne hüljatustunne ja avalik ükskõiksus kunsti suhtes ei luba tal loobuda tellimustöödest Saksamaa pealinnas ning surub ta eksiili.

Tõsi, Triik siiski naaseb ning jõuab 1910ndate keskpaiku hiilgevormi. Samuti ei ole ta oma loominguga enam päris üksi. Nii astub ühel päeval tema ateljeesse sisse keegi noor advokaat, kes noorusele vaatamata ometi juba nime teinud ning kellest teatakse, et ta erakordse julgusega kõneleb eestlaste õigusest rahvuslikule isemääramisele. Nikolai Triik ja Jüri Vilms – sest tema see oli – tervitavad, suruvad kätt ja uurivad siis veidi ateljees ringi. Nende sidemeid ei pea kaugelt otsima – koos oldi Eesti Tööerakonna asutajad. Nii ei peida Triik ka Vilmsi eest oma kõige paremaid töid. Vastupidi, ta näitab tulevasele Eesti asepeaministrile üht maali ning ütleb, et selle üle on ta uhke. „Pealkiri?“ küsib Vilms. „Vana aed“, vastab Triik. Lüüakse käed ja Vilms läheb koju, kus rõõmustab oma abikaasat Marie Oberst-Vilmsi tõelise kunstišedöövriga. Tõsi, see lugu võis ka teine olla, kuid võis ka nii olla.
Igatahes ei jää „Vana aed“ suletuna erakogusse. Esimesele eesti kunsti ülevaatenäitusele, kuhu iga kunstnik võis tuua 15 maali, toob Triik just „Vana aia“, kus see jääb silma ka kriitikutele ja teadlastele. Ka 1935. aastal „Pallases“ Triigi 50. sünnipäeva puhul korraldatud näitusel on töö üleval kõrvuti kaks aastat hiljem valminud samateemalise kordusmaaliga. 1939. aastal avaldab aga Alfred Vaga Nikolai Triigi monograafia, kus ta annab tööle kõrge hinnangu. Nii võinuks sellest maalist kujuneda pärast Triigi surma üks tema visiitkaarte. Paraku ei olnud määratud nii minema. Kui tääkidega enamlased 1940ndatel taas maale torgivad, läheb kaduma ka käesolev teos. 1977. aastal avaldatud „Eesti kunsti ajalugu“ küll tunneb tööd, on sellest lugenud ja võib-olla isegi reprot näinud, kuid peab tunnistama, et töö... ei ole säilinud. Nii on käesolev maal, mis seob ühte nii Eesti kunsti kui ka rahvuse ajaloo, nii Triigi kui Vilmsi, nii arvukad näitused kui ka Tööerakonna, nii Alfred Vaga kiitva hinnangu kui ka tääkidega enamlased, erakordne leid. Nikolai Triigi üks esindustöid on pärast 70 aastat taas avalikkuse ees – puhastatud, korrastatud ja taasavastatud kujul.

1910ndad ja 1920ndad aastad näitavad selgelt ära metseenluse, aga ka laiemalt kunstikogumise ühe ühiskondliku rolli. Juba sai kirjeldatud ühe kunstiostjana Jüri Vilmsi, kelle abikaasa abiellus hiljem omakorda maineka advokaadiga, kes hoolitses Triigi töö eest samaväärse lugupidamisega. Ilma haritud ja jõuka publikuta, kelle ostud annaksid kunstnikele nii finantsilist kui moraalset tuge, on autoritel väga raske säilitada oma loomisaktiivsust. Romantiline müüt, mille kohaselt kunstnik peabki olema vaene ja elama Pariisis nurgakorteris, võib küll olla romantiline, kuid ta on ka küüniline. Selleks, et luua, on ühelt poolt vaja ilmselgeid materiaalseid võimalusi. Kuid teiselt poolt – ja see on 1910ndatel olulisemgi – vajavad kunstnikud teadmist, et nende panust on ühiskonnale ja publikule vaja. Seda enam on imeteldav antud perioodi kunstnike enesekindlus, kui nad hoolimata oma rolli keerulisusest tegelesid aktiivselt ka kunstiga. Tõsi, Triigi jaoks jäidki 1910ndad tema parimaks loomeperioodiks. Ado Vabbe alustab 1920ndatel õppejõukarjääri „Pallases“, katkestab1920ndate lõpul näitustel esinemise ning siirdub peatselt realistliku kunsti juurde – julged katsetused ja põnevad eksperimendid jäävad jäädavalt 1910ndatesse. Ehk oli sellegi põhjuseks, et publikut, kes osanuks hinnata eksperimente, kunsti uudsust, oli siiski sedavõrd vähe, et kunstnike jaoks oli kindlam pöörduda laadi poole, mille üle ei ilgutaks ja mille konverteeritavus, kui nii tohib öelda, oleks garanteeritum?
Ent sündis ka head, kahtlemata. Konrad Mägi, kes aastaid vireles Norras kehvade elutingimuste, untsus tervise ja sassis närvide käes, saatis oma Norra maastikke ka Eestisse näitustele. Gustav Suits raporteerib: lõpuks ometi ka üks positiivne näide kunstikogumise tärkamise kohta Eestis. Mägi lööb laua puhtaks, näituselt ostetakse tema töid 300-400 rubla (teistel andmetel 525 rubla) eest, mis võrdub juba ametniku keskmise aastapalga. Tulemus? Mägi lahkub Norrast, käib korraks veel Pariisis ning julgeb siis tulla tagasi Eestisse, kus algavad Saaremaa ja Viljandi perioodid, luuakse portreid, asutatakse „Pallas“. Ehk on see meelevaldne, kuid kas oleks „Pallas“ sündinud, kui poleks Mägil olnud kasvõi kõige õrnemat arusaamist, et kunstnikke ja kunsti on Eestile vaja? Vaevalt. 


Oksjonivalikus esindavad seda perioodi järgmised teosed:


ADO VABBE (1892–1961)
Figuurid linna foonil. 1913

NIKOLAI TRIIK (1884–1940)
Vana aed. 1915

ANDREI JEGOROV (1878–1954)
Kündjad. 1910ndate lõpp

|?>
< tagasi