1930ndad aastad on kogu Euroopa kunstis üldiselt teatud rahunemise ajajärk. 1920ndate avangardi möllamine sai mööda ning kunstisaalidesse jõudsid rahulikumad laadid. Realistlikud, impressionistlikud ja neoimpressionistlikud maalid asendasid ekspressionistlikke, kubistlikke ja sürrealistlikke. On oletatud erinevaid põhjuseid, miks säärane fenomen aset leidis. Ühe põhjusena on välja toodud väsimist avangardist, teisena jäikade režiimide esilekerkimist, mis mõistis kunsti all mitte igasugust veiderdamist, vaid kodust, selget ja realistlikku. Eestis on raske ette kujutada, et 1920ndate napp avangard võinuks kedagi 1930ndateks väsitada; samuti ei olnud siinne vaikiv ajastu kunsti osas väga domineeriv. Tõsi, Eduard Ole meenutab oma mälestustes kahekõnet Konstantin Pätsiga, kui ta maalis viimase portreed. Päts oli küsinud, mida Ole arvab Kristjan Raua Kalevipoja-illustratsioonidest. Ole muidugi tunnustas neid, kuid Päts leidis: „Minu arvates on neis palju anatoomilisi vigu.“
1930ndad näevad suhteliselt kindlat ja terviklikku eesti kunsti. Paljude arvates on tegu Eesti kunsti kõrgperioodiga, mil valmisid parimad värvi- ja vormiharmooniat kandvad tööd ning mil üldine kunsti tase oli äärmiselt kõrge. Eestis pöörduti realistliku maastikumaali poole erinevatel põhjustel alates prantsuse maalikoolkonna eeskujudest kuni siinsete kunstnike isiklike põhjusteni, millest sugugi viimane ei olnud nende päritolu: endiselt olid kunstnike vanemad talupojad, möldrid, meremehed – loodusele lähedal seisvad ja lihtsust hindavad inimesed. August Gailit on oma romaanis „Leegitsev süda“ kirjeldanud hästi seda Eestile tüüpilist vastuolu, kirjutades: „Ja meie kunstis peab kõlama värske piima sorisemine kardadesse, vihtade lõhn ja kirikukella melanhoolne helin, kui see tööinimesele teatab kauni laupäevaõhtu saabumisest“.
See pööre on hästi vaadeldav näiteks juba Eduard Wiiralti loomingus. „Absindijoojad“ (1933) on tema groteskse perioodi luigelaul, kuid kui vaadata Wiiralti loomingut laiemas Euroopa kontekstis – ja just Wiiralti loomingut peame me säärases kontekstis vaatama –, siis lõpevad siin Esimese maailmasõja poolt põhjustatud ängid, ekspressiivsed pursked, elu pahupoole kujutamised. See, mis järgneb Wiiralti töödes, järgneb kogu Euroopas: avangardi asemel rahulikumad noodid, ängimeeleolude asemel argipäeva üle rõõmustamine, joodikute ja litside asemel tiigrid ja lapsed. Kümnendi lõpp on Wiiralti jaoks ennekõike meelerahu kinnitamise ja filigraanse tehnika periood. Kompositsioon on suurejoonelisem, joon õrnem, meeleolud sulnimad. „Maastik Pariisi lähedal“ (1937), kus juba mõne aasta pärast kõnnib ringi Saksa sõdur, on siin veel pilvitu ja päikesepaisteline ülemlaul loodusele ning kunstile.
Ernö Kochi linnavaatedki kuuluvad selgelt 1930ndate vaimsusesse. Eestlased on hakanud tasapisi linnastuma, rustikaalne pärand jääb üha enam ilukirjanduse ja kunsti kanda ning kujuneb välja linnakultuur kohvikute, uulitsate, voorimeeste, tudengite ja muu säärasega. Linnade rahvaarv kasvab pidevalt ja eestlaste tung maalt linna on silmatorkav. Nii kujutabki Koch linnu, kuid need on Eesti linnad 1930ndatel: mitte mingil juhul suurlinnad, vaid maaga endiselt tihedalt seotud, enne Rakveret on hobused ja enne Tallinnat kalurid, Pärnu rannas ei imetle kunstnik plaažil patseerijaid, vaid fokusseerib tähelepanu sinimustvalgele või hoopis suurele laevale. Need on linnavaated, mida täna oleks võimatu luua.
1930ndad tõid ka agulirealismi imbumise eesti kunsti, mida mõned on põlastavalt nimetanud köögirealismiks, teised aga näinud kunstnike silmaringi avanemist ja elevandiluust tornist allatulemist. Andrus Johani, selle žanri meistri kõrval võib antud tendentse näha ka Arkadio Laigo loomingus. „Tualett“ (1935) on huvitav vahepeatus: pearõhk on justkui väga „kunstipärasel“, naised on ebaloomulikes poosides ja sotsiaalne äng on just maha pestud. Teisalt ümbritsevad neid aga argised esemed: plekkvann, saunapink, veekann.
1930ndad tähistavad ka ühiskonna huvi kasvu kunsti vastu. Kunst võtab üha kindlamalt sisse oma positsioone, toimuvad näitused, ilmub kriitika, publiku arv kasvab. Tallinnas avati Kunstihoone ning kõigest 32 aastat pärast seda, kui inimesed küsisid, miks Laikmaa maali kõrval pole rekordlüpsi tegevat lehma, külastab Adamson-Ericu isiknäitust Kunstihoones tervelt 12 000 inimest! Ja peab meeles pidama, et näitus oli avatud vaid kümme päeva keset külma veebruari. Tõsi, näituselt osteti vaid kolm tööd, kuid huvi kasv on märgatav. Ka Juhan Viidang, tuntud kollektsionäär, kirjutab seda perioodi kirjeldades, et kunstikogumine oli muutunud demokraatlikumaks. Kui eelmisel kümnendil näeme riigikohtunike ja advokaatide konradmägesid, siis 1930ndatest kirjeldab Viidang juba ka noorte perekondade ning ametnike kogusid, kes olid valmis loobuma uue mööbli ostmisest, et soetada selle asemel mõni Greenberg või Grünberg. Kunstikogumise funktsioon oli taas kord muutunud. Nüüd oli see jõudnud laiema publikuni, kunsti soetamine kodudesse ei olnud enam staatuse näitaja (mis ei takistanud ka 1940ndatel enamlastel torgata oma tääke kunsti sisse), vaid viitas heale maitsele ja mõistlikule ellusuhtumisele. Kunst kodu seintel täitis nüüd nii esteetilist funktsiooni – kodu kaunistamine – kui ka eetilist. Mitmed nägid kunstis võimalust muuta inimest paremaks, kasvatada teda kõrgete väärtuste vaimus. Muidugi ei saa me veel rääkida kunstnike rikkusest, endiselt kurdetakse oma kirjades ja mälestustes kehva elujärje ja rahva mõistmatuse üle ning kunstnikkonnas levivad mitmed vasakpoolsed ideed, kuid ometi oli 1930ndateks tärganud teatud laiem huvi selle vastu, mida eesti kunstnik päevast päeva ikkagi teeb.

Oksjonivalikus esindavad seda kümnendit järgmised teosed:

ALEKSANDER MÖLDROO (1902–1991)
Klooster vanas Serbias. 1930

ERNÖ KOCH (1898–1970)
Rakvere. 1930

ERNÖ KOCH (1898–1970)
Pärnu. 1931

ERNÖ KOCH (1898–1970)
Pärnu rand. 1931

ERICH PEHAP (1912–1981)
Käed. 1930ndate algus

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Absindijoojad. 1933

ARKADIO LAIGO (1901–1944)
Tualett. 1935

ERNÖ KOCH (1898–1970)
Tallinna vaade. 1936

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Lapsed. 1937

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Lamav tiiger. 1937

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Maastik Pariisi lähedal. 1937

|?>