1940ndad aastad on Eesti kunstis muidugi keerulised ajad. Ühelt poolt erinevad ühiskondlikud surveavaldused, mitmete andekate kunstnike hukkumine või eksiil, mitmete muutumine riigitruudeks kodanikeks. Tõsi, keerulistest aegadest ei saa me rääkida kogu kümnendi lõikes, kuna näiteks Saksa okupatsioonivõimud olid kunstielu organiseerimise suhtes võrdlemisi leiged (kuid muidugi ei olnud neil täiesti ükskõik). Teiselt poolt toimus aga säärases kunstielus teatud plahvatus, maaliti palju, intensiivselt ja hästi, ning nii mõnedki on öelnud, et Johannes Võerahansu või Endel Kõks või veel paljud teisedki tegid oma parimad tööd just keerulistel 1940ndatel. Maalimislaadis muidugi erilisi muutusi ei toimunud, jätkati 1930ndatel leituga, kuid tihtipeale küpsemas, läbitöötatumas, tugevamas vormis.

Võerahansu, kes 1930ndatel pidas kunstiõpingutesse pikemaajalise pausi, et isa tema veskis abistada ja kooliraha teenida, maalib nüüd taas ja jõulise hooga. Muidugi on tema südames maaelu ja loodus, kord on ta kiindunud maatöö idüllilise, kord selle traagilise palge kujutamisse, kuid loodus ei taandu kunagi lihtsalt niisama taustamüraks. „Varakevadine mets“ (1940ndate algus) on huvitav paralleeltöö Endel Kõksi „Linnavaatele“ (1944). Nende loomingulised lätted algavad samast kohast: maastikust Pariisi lähedal, „Pallase“ pintsliloputamiseks mõeldud kraanikausist, varakevadise looduse jääminekust. Kuid kui Võerahansu on impulsiivne, hoogne, kiirelt tabav, siis Kõks on peen, elegantne, šikk. Ühe värvimeel on jõuline, teisel peen, ühele meeldivad pajud, teisele katused ja aknad. Või liitkem siia ka Ülo Sooster, Hiiumaa poiss, kes ei ole veel nuusutanud vangilaagrite ja Moskva õhku ning kelle jaoks on loodus terve maailm ja kunst võimalus selle avamisel. On ajalooline traagiline paradoks, et neutraalsete ja idülliliste rohelis-kollaste loodusvaadete looja saadetakse vangilaagrisse, ent sealt naaseb juba kubistlik-sürrealistlik uuendaja, üks suuremaid siinses kunstiajaloos. Või võtkem neljanda kunstnikusaatuse, mis nii iseloomulik 1940ndatele. Kui Võerahansu jäi Eestisse, Sooster arreteeriti, siis Kõks ja Julius Gentalen lahkuvad. Kõks leiab end eksiilis uuesti, tema kunstilised otsingud on hoogsad, ta nuusutab isegi abstraktsionismi lõhna, kuid Gentaleni hinge lööb lahkumine parandamatu haava. Ta maalib Eestit ja Tallinna vanalinna üha jälle ja jälle, kord fotode järgi, kord mälu järgi – kuid mitte kunagi enam natuurist. Tema „Maastik“ (1947) kinnitab kõiki mälu reegleid: halb kaob, hea jääb, ja Eesti maastik ei ole kunagi nii ilus, kui siit lahkunute mälestustes.

Kunstielu elas 1940ndatel üllatavalt hästi. Enamgi veel. Kirjandusteadlane Ants Oras kirjutab oma mälestustes, et „kõik ostavad kunsti“. Roman Nymani ateljee ukse taga seisid Saksa ohvitserid järjekorras, sest palju šikim oli kodustele saata mõni Haabneeme vaade kui labane foto või postkaart. 1943. aasta novembris teatab ajaleht „Postimees“, et Endel Kõks on avanud näituse, kuhu „on välja pandud umbes 60 teost kunstniku viimaste aastate loomingust“. Tegemist oli müüginäitusega, ja edukaga. Ka teised kunstnikud müüvad sel perioodil kenasti, kusjuures teiste seast kerkib taas esile Wiiralt, kes Orase sõnul keeldub oma töid sakslastele müümast. See ebaloomulikes tingimustes sündinud intensiivne kunstiturg peegeldab veel üht huvitavat tahku kunstikogumise juures. Seekord võis tõesti rääkida kunstist ka kui investeeringust. Ajal, mil inflatsioon sõi raha väärtust, oli kõige kindlam panustada oma raha kunstile, mille väärtus ei lange kunagi. Ta võib paigal püsida, teda võib olla teatud perioodi vältel keeruline müüa, kuid pikas perspektiivis on kunst olnud terve 20. sajandi vältel üks kindlamaid investeerimisvahendeid. Seda ka Eesti-sugusel väikesel turul, kuna ajad ei ole enam ammu need, mis sajandi alguses. Kunstikogujate ja kunstihuviliste ring oli 1940ndate alguseks jõudnud seisu, kus võis kindel olla nende püsimajäämises. Ka riiklikud kogud olid piisavalt tugevad ja auväärsed, et vastu pidada ka kõige keerulisematele aegadele. Selle teadmisega mindi vastu ka 1940ndate teisele poolele: iseseisev Eesti oli vähemalt kunstiteostena alles arvukates kodudes.

Oksjonivalikus esindavad seda kümnendit järgmised teosed:

JOHANN NAHA (1902–1982)
Toolse varemed. 1942

JOHANNES VÕERAHANSU (1902–1980)
Varakevadine mets. 1940ndate algus
KARL PÄRSIMÄGI (1902–1942)
Valged lilled purgis. 1930ndad)

ÜLO SOOSTER (1924–1970)
Hiiumaa. 1940ndad

ENDEL KÕKS (1912–1983)
Linnavaade. 1944

JULIUS GENTALEN (1903–1966)
Maastik. 1947

ALEKSANDER NORMAK (1895–1984)
Klaverimängija. 1940-50ndad

SILVIA LEITU (1912–1967)
Natüürmort vihmavarjuga. 1949

|?>