Uudised > 1960-1970 Eesti kunstis

1960-1970 Eesti kunstis

Kevadoksjon 2009


1960ndad ja 1970ndad aastad olid eesti kunstis avastamise ajaks. Sündis palju uut ja huvitavat ning hõivati alasid, mida kunagi varem ei olnud hõivatud. Kuigi eesriie oli raudne, imbus selle vahelt ikkagi värsket õhku ja noored ERKI tudengid ning teisedki tõid siia nähtusi, millest polnud varem kuuldud. Samas kõrval säilis teatud rahvuslik-konservatiivne joon, mis hindas maalikunstis nii temaatiliselt kui vormiliselt 1930ndatel avastatut. Omavahelised suhted olid neid kahel liinil kord mõistvad, kord pingelised, kuid igatahes kunstielu elas ja temas oli harvanähtavat jõudu. Ilmselt oli tegemist ühe otsingulisema ajajärguga kogu Eesti 20. sajandi kunsti ajaloos.

Tõsi, nagu öeldud, selle perioodi teevad huvitavaks mitte ainult katsetused, vaid mitme erisuunalise voolu üheaegne tegutsemine. Periood algab ju käesoleval enampakkumisel tööga „Tartu kivisild“ (1960) ja lõpeb maaliga „Kivid“ (1979) – mitte just eriliselt avangardsed pealkirjad. Nende kivide ja kivisildade kujutamises on ometi mingi ajastu hõng olemas. See, kes kujutas veel 1960. aastal ammu vastu taevast lennanud kivisilda, kujutas demonstratiivselt seda, mida enam ei olnud – kadunud maailma, kadunud kive. Ja see, kes maalis ilusale merevaatele – Eesti maalikunsti ühele lemmikule – ette kolm suurt kivi, mille tagant ei paista õigupoolest midagi, vihjas mitte eriti peenetundeliselt sellele, et raudne eesriie võis olla ka kivine.

Sellest, kuidas selle eesriide taga elati, jutustati aga meelsasti. Argielu motiivid muutuvad kunsti jaoks üha vähem võõrasteks. Esiplaanile tõusevad tööd, mis ammutavad inspiratsiooni eestlaslikeks peetavatest väärtustest. Ühte seatakse näiteks inimene ja meri, kui kujutatakse laevaehitust (Evi Tihemets, „Laeva remont“, 1963), sadamat (Märt Bormeister, „Kalatraalerid rannal“, 1964), rannarahva tööd (Concordia Klar, „Võrgupuhastajad“, 1962) või vähemalt antakse kätte teeots, mis juhatab vaataja mere poole (Esther Roode, „Tee Treimani randa“, 1962). Siin ei ole enam võimalikud äraminekusoovid aktuaalsed, enam ei jutustata varjatult igatsusest kaugete maade järele. Maalimislaad pole enam niivõrd pidulik, ollakse asjalikumad ning asjalikumalt kujutatakse ka elu: lihtsalt, arusaadavalt, empaatiliselt.

Oma positsioone suudab avangardi töötlustest hoolimata säilitada ka traditsiooniline loodusekujutus. 1960ndatel ja 1970ndatel, mil kogu läänemaailm kuulis noorte üleskutseid asuda elama looduslähedasemalt, maaliti siin need loosungid tõeks, kuigi põhjendused olid kilomeetrite kaugusel hipide omadest. Kui viimased nägid looduses võimalust ületada lõhe, mille moodne ajastu oli nende ja loomuliku eluviisi vahele tekitanud, siis Richard Uutmaa („Rand“, 1966; „Rand Põhja-Eestis“, 1962), Richard Sagrits („Männid“, 1962; „Karepa sild“, 1964) või Alfred Kongo („Maastik“, 1973) ei olnud kunagi säärast lõhet tundnudki. Nende jaoks oli lähedus loodusega ainuvõimalik ning seda maalides manifesteerisid nad selle millekski väga eestlaslikuks. Kindlasti oleksid ametlikud võimud eelistanud, kui maalikunstnikud oleksid süvenenud veidi rohkem tellisetehase korstnatesse või uutesse elamurajoonidesse, kuid selle asemel mõjuvad meie jaoks täiesti loomulikuna männid, sillad, metsatukad, rannad, jõed, seened, lilled ja muu säärane. Tõsi, Kongo, Uutmaa ja teiste töödes on juba ka tajuda, et vesteldakse teemadel, mis pole enam moekad, ning tehakse seda vormis, mis on arusaadav vaid neile ja vanematele inimestele, kuna nooremad ihkavad juba midagi muud.

On samas huvitav, et see „midagi muud“ algab sageli samuti loodusest. Olav Marani „Lõuna-Eesti maastik“ (1964) on selle hea näide: maastik on sama idülliline kui varem, kuid vormid on hakanud väänduma ja meenutavad siin-seal pigem geomeetrilisi vorme kui küngast. Või Toomas Vindi haruldane varase perioodi „Õhtuvalguses“ (1974), kus sulni looduse asemel on tajuda metafüüsilist tühjust. Kõik on õige, valgused on õige temperatuuriga, põõsad õige koloriidiga, kuid ometi on see maal väga kaugel sellest, mida nägid looduses mitukümmend aastat vanemad inimesed. Jüri Arraku „Puu päikeseloojangul“ (1967) on looduse deformatsiooni lõpetus eesti kunstis: siit edasi ei olnud enam võimalik minna. Arrak, kujutab nüüd klassikalist romantilist motiivi absoluutselt äratundmatul moel. Oluliseks saab nüüd kunstniku nägemuse sisendusjõulisus: kas vormid ja värvid on piisavalt veenvad, piisavalt omaetteseisvad, et tõusta loodusest üle?

Sarnaseid paralleele, kus üht ja sama teemaderingi puudutavad kunstnikud jõuavad sootuks erinevatele järeldustele, saab tuua veelgi. Aleksander Möldroo kujutab ateljeed („Kunstniku töötuba“, 1960ndad) rõõmsalt, ilma erilise intellektuaalse pingutuseta pakub ta selgelt silmarõõmu. Jüri Arraku „Tuba hommikul“ (1972/2008) ja „Tuba keskpäeval“ (1972/2008) on aga täidetud kõikvõimalike sümbolite ja märkidega. Tuba on ühel juhul päikeseküllane interjöör, teisel juhul aga igasugust ajaloolist konkreetsust vältiv Ruum, mis täitub kõige muu kui argipäevaga.

Või vaadakem, kuivõrd erinevalt kasutavad nende nn kahe suuna esindajad esemeid oma töödes. Märt Bormeister maalib üles seeni („Vaikelu seentega“, 1963) ja Magda Bormeister lilli („Alpikannid“, 1964), kuid noorema põlve kunstnikud on kiindunud hoopis teistesse motiividesse. Iseteadlikult tahavad nad luua omi maailmu, mis ei oleks kuidagi tagasiviidavad halli keskkonda. Aili Vindi haruldased ja tõeliselt šikid tööd („Huuled“, 1967; „Viiv“, 1973) või Avo Keerendi avastuslik „Valge kinnas“ (1972) mõtestavad natüürmorti aga hoopis teistmoodi. Siin pole jälgegi esemetruudusest, vaid ikka ennekõike fantaasiast. See oli relv, mida noored kasutasid vaimse iseteadvuse rõhutamisel. Rühmitus ANK’64 (mille liikmed olid näiteks Jüri Arrak ja Aili Vint) seadiski ju oma lipukirjaks esteetiliste omamaailmade loomise. Nad ei tahtnud mingil juhul, et mõni seen või mererand määraks ära nende kunsti väärtuse. See tuli võtta enda kätte, usaldada enda maailmanägemist ja üldistusvõimet.

Publik reageeris otsingutele vastavalt. Muidugi ei saa rääkida sellest, et oleksid moodustunud olulised kunstikogud kaasaegse kunsti põhjal, küll aga saame rääkida näituste külastatavusest. Janu kunsti ja kultuuri vastu laiemalt oli erakordne. Teatrid olid täis, raamatute tiraažid laes ja raamatupoodide järjekorrad ületasid suitsuvorsti ootajate oma. Sama juhtus ka kunstiga. Ajal, mil kogu rahvuslik identiteet ning isiklik vabadus olid tugeva löögi all, leidsid inimesed tuge just kunstist. Ühelt poolt oli see tõesti janu kinnitada, et Eesti ja eestlus pole veel kuhugi kadunud. Süütu Saadjärve maastik võis tähendada erakordselt palju. Ja tõepoolest: ka kunstnikud ise seadsid selle aeg-ajalt teadlikuks programmiks. Näiteks Alfred Kongo, kes 1950ndatel oli demonstratiivselt vaikinud, maalis 1970ndatel hilisimpressionistlikus vaimus maastikke, mis olid korraga nii 1970ndatest kui ka 1930ndatest...
Teiselt poolt aga mõisteti, et just kunstis on vabadus maksimaalne. Kui kogu ühiskond ja ka kunstielu oli püütud tasalülitada, siis loomingulised püüded olid kõige lähemal sellele, mida võinuks kirjeldada „vabadusena“. Nii käiski näitustel rohkem inimesi kui kunagi hiljem. Üks tuttav keskealine sõber meenutas hiljuti, kuidas ema viis teda ikka ja jälle kunstinäitustele. Eesmärk oli lihtne. Mitte see, et poisist kasvaks eestlane, vaid see, et temast kasvaks inimene.


Oksjonivalikus esindavad neid kümnendeid järgmised teosed:


RICHARD KALJO (1914–1978)
Tartu kivisild. 1960

EVALD OKAS (s 1915) 
Lapsed. 1960

VOLDEMAR VÄLI (1909–2007)
Etüüd saare kalasadamast. 1960

RICHARD SAGRITS (1910–1968)
Männid. 1962

CONCORDIA KLAR (1938–2004)
Võrgupuhastajad. 1962

RICHARD UUTMAA (1905–1977)
Rand Põhja-Eestis. 1962

ESTHER ROODE (1923–2007)
Tee Treimani randa. 1962

EVI TIHEMETS (s 1932)
Laeva remont. 1963

ENDEL KÕKS (1912–1983)
Electronics XXXVI. 1963

EVALD OKAS (s 1915) 
Geiša. 1963

MÄRT BORMEISTER (1916–1991)
Vaikelu seentega. 1963

MAGDA BORMEISTER (1918–1995)
Alpikannid. 1964

MÄRT BORMEISTER (1916–1991)
Kalatraalerid rannal. 1964

RICHARD SAGRITS (1910–1968)
Karepa sild. 1964

HENNO ARRAK (s 1930)
Hommik äärelinnas. 1964

JÜRI ARRAK (s 1936)
Petseri. 1964

OLAV MARAN (s 1933)
Lõuna-Eesti maastik. 1964

NIGUL ESPE (1907–1970)
Emajõe luhal. 1965

ALEKSANDER MÖLDROO (1902–1991)
Kunstniku töötuba. 1960ndad

RICHARD UUTMAA (1905–1977)
Rand. 1966

JÜRI ARRAK (s 1936)
Puu päikeseloojangul. 1967

AILI VINT (s 1941)
Huuled. 1967

RICHARD UUTMAA (1905–1977)
Sügismaastik jõega. 1969

AVO KEEREND (s 1920)
Valge kinnas. 1972

VALDUR OHAKAS (1925–1998)
Antiik. 1972

JÜRI ARRAK (s 1936)
Tuba hommikul. 1972/2008

JÜRI ARRAK (s 1936)
Tuba keskpäeval. 1972/2008

JOHANNES UIGA (1918–1998)
Pühajärv. 1973

ALFRED KONGO (1906–1990)
Maastik. 1973

AILI VINT (s 1941)
Viiv. 1973

TOOMAS VINT (s 1944)
Õhtuvalguses. 1974

VLADIMIR MAKARENKO (s 1943)
Kompositsioon figuuridega. 1974

VLADIMIR MAKARENKO (s 1943)
Kompositsioon kassiga. 1970ndad

PRIIDU AAVIK (1905–1991)
Kivid. 1979

|?>
< tagasi