Märt Bormeistri rolli hindamine Eesti 20. sajandi kunstiloos seisab vältimatult koos tema nende ühiskondlike sündmustega, mis toimusid 75 aasta jooksul aastate 1916 ja 1991 vahel. See oletus võib ju ühelt poolt seista nõrkadel jalgadel, sest Bormeistri natüürmordid, peisaažid ning linnavaated ei näita kuidagi välja, et nad sõltuksid ülemäära väga neist ajastuloolistest tingimustest, mis nende sündi pealt vaatasid. Kuid teiselt poolt oleks ka kuidagi narr mööda vaadata kogu sellest pikast ajavahemikust, millest põnevamat on raske oma elamiseks valida, ja uskuda, et ühe kunstniku elu möödub põnevatele võimalustele vaatamata igavalt ning vaid molberti taga lilledest unistades.

1916. aastakäigu poiste kujunemislugu võime tagantjärele targutades oletada „keerukaks”. Nende täisealiseks saamine langes aega, mil kodumaine autokraatia näitas oma esimesi tagasihoidlikke samme, mil senised klassivahekorrad olid klaaritud, kuid uued peale kasvamas, ning mil alles tehti esimesi samme selle mõistmise teel, mis rolli on määratud Eestile mängida rahvusvahelisel areenil. Milleks säärane kahtlane jutt keset neid lillemaale, võiks ju küsida, kuid lillemaali ja rahvusvahelise areeni vahel on ehk tihedamgi side, kui esmapilgul näib. 1930ndad kajavad meile täna vastu ühelt poolt poolkroonuliku patriotismiga, kuid teiselt poolt ka kriitilistest nootidest valitseva korra vastu, mis häbenemata flirtisid sotsialistlike ideedega. Andrus Johani või Nikolai Kummitsa sotsiaalkriitika jagamiseks oma kunstis oli Bormeister kahtlemata veel liiga noor, kuid mingit aimdust pidi ta sellest saama. Ehitustehniku pojana ei kuulunud Bormeister kindlasti sellesse seltskonda, kes kõige enam noore vabariigi loorbereid lõikasid, ja sotsialistlikud meeleolud võisid nooruki tulise südameni kergesti jõuda.

Täna teame, et 1937. aastal lõpetas Bormeister igatahes Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali eriala, pidas siis aastakese vahet ja alustas 1939. aastal uusi õpinguid Tallinnas ning veel aasta hiljem juba Tartus koolis, mis veel paar kuud tagasi oli end „Pallaseks” nimetanud. Tema toonasest loomingust teame vähe ning oleks liigne lootus oletada, mis olid need mõjutused, mis noort Bormeistrit toona enim kujundasid. See lootus on seda liigsem, et ükskõik kui küps Bormeister kunstnikuna ka ei olnud, järgnevad sõja-aastad lihtsalt p i d i d tema tõekspidamisi väga oluliselt muutma.

II maailmasõja ajal mobiliseeriti 20ndate eluaastate keskpaika jõudnud Bormeister Nõukogude armeesse ning teatud ringiga liitus ta tagalas Jaroslavli koondunud kunstnikega. Need olid autorid, keda on meelsasti nimetatud hiljem „punasteks”: Richard Sagrits, Adamson-Eric, Aino Bach, Evald Okas, ka Märt Bormeister. Tõtt on selles väites ehk vaid nii palju, et teatud osadust mõned neist tõepoolest „uue korraga” tundsid, olles väsinud või pettunudki kapitalistliku Eesti pahedes. Ent sama tõene on öelda, et mitmed selle seltskonna liikmed kannatasid juba mõne aasta pärast ka ise repressioonide all, mõned ei vaevunud kunagi isegi parteiga liituma ning mitmed neist olid kommunistid vaid poolenisti ja kindlasti mitte südamega.

See kõik ei ole mõeldud vabandusena, vaid püüdena mõista, miks Märt Bormeistri maalid on säärased, nagu nad on. Täna neid maastikke ja lilli vaadates, mis mõjuvad niivõrd rõhutatult neutraalsete teemadena, kui veel olla saab, võime vaid aimata Bormeistri sisemisi vastuolusid. Ta naasis Eestisse terve mehena ning alustas pikka ja edukat õppejõukarjääri, olles ka tunnustatud ning viljakas rahvapedagoog. Ometi ei kujunenud temast nomenklatuurset kunstnikku, kes oleks ülevoolavalt kohustuslike teemasid puudutanud. Bormeistri maalides on midagi, mis kõneleb meile mõnedest 20. sajandi eestlase kõige olulisematest valikutest.

 

Tema kunstnikukäekiri on realistlik, koloriit on napp, isegi kokkuhoidlik. Kõik objektid on maalidel äratuntavad ning stiliseering minimaalne, mõjudes pigem esteetilise kasvatustööna kui kunsti omamaailma nõudena. Kõik, mida Bormeister on tahtnud kujutada, on kergesti äratuntav: lilled, majad, jõed, tornid. Värvid on justkui Eesti loodusest maha kirjutatud: tumepruun, napp roheline, karm sinine. Siia ei eksi midagi eksootilist, võõrapärast. Bormeister ei püüa olla Konrad Mägi ja suruda siinsesse loodusesse värve, mida siin tegelikult ei ole: ei, tema näeb ilu just karmuses, nappuses, lihtsuses. See ei tähenda aga „tõsist” kunstnikku: tema lillemaalides on alati ka heledamaid värve, rääkimata sellest, et juba lillede maalimine ise viitab teatud optimismile, elurõõmule. Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!, kirjutab Marie Under.

Ent Bormeistri ja rahvusvahelise areeni side saab ehk selgemaks, kui me vaatame tema teemaderingi laiemalt. Nüüd näeme, et lisaks (kodumaa!) lilledele on siin märkimisväärselt palju talumaastikke. Need on äratuntavalt E e s t i taluhooned, rõhutatult arhailised ja maadligi hoidvad. Teame, et Bormeister on taluhooneid maalinud ka seestpoolt – vanaaegseid pinke, piimapütte ja muud säärast. Pilt, mille kunstnik ikka ja jälle meie ette laotab, on iseenesest lihtne: keset idüllilist loodust on vana talumaja, mis kannab endas ilmselgeid märke arhailistest eluviisidest ja põlisasukatest.

Ehk nüüd võime paremini ka mõista, kuivõrd keerulisi tähendusi kannavad endas ka need Bormeistri tööd. Muidugi, ühelt poolt on nad puhtalt esteetilised objektid: kindla peale minekud, professionaalsed, kontrollitud koloriidi, mõõdetud kompositsiooniga õpetajalikud tööd. Lillemaalid on lopsakad, maastikuvaated lakoonilised, linnavaated sentimentaalsed. Ent teiselt poolt näeme, et Bormeistri teemadering on niivõrd vahetult seotud Eestiga, et paneb küsima: m i s teda niivõrd kirglikult sinna külge tõmbas? Miks on Bormeistri Eesti niivõrd idülliline ja vanamoeline, miks optimistlik ja samas minevikku vaatav? Miks ei näi Bormeister elavat oma ajas, rakettide ja progressi ja kombainide ja biitmuusika rütmis, vaid igatseb taga aegu, mil kõik näis olevat parem, ilusam, ehedam? Kas ei olegi siin peegeldust neist eestlastest, kes kasvasid üles vabas riigis, jõudmata seda veel päriselt hindamagi hakata, kui see temalt ära võeti? Mis jäi neil siis muud üle, kui hiljem seda või veelgi kaugemat minevikku taga igatseda – ja teha seda idealiseeritumalt, kirglikumalt ja valusamalt kui ehk need, kes vabast riigist jõudsid juba piisavalt mõnu tunda.

 

Mida siis arvata Märt Bormeistri maalidest? On nad tõesti poliitilised manifestid? Võib arvata, et seda k a. Kõige muu hulgas. Kuid nende peaeesmärk – ja nende ka nn poliitiline manifestsus – peegeldub ennekõike ikkagi nende puhtesteetilistes eesmärkides. Ilu on see, mis päästab maailma, näib ütlevat Bormeister. Natuke koobaltsinist, natuke seda ohtlikku pruuni, natuke tasakaalustatud kompositsiooni, ja maailm on parem paik, kui ta oli eile. Ja kui ta ka veel ei ole, siis vähemalt saame siit lootust ja usku, et kogu see kibedus, mis meis võib olla, kaob, kui me vaatame kunsti.

 

 

|?>