Urmas Pedanik 1949 Valged majad. 1976

All paremal: U.P. 76

"Valge maja” ei ole mõne suvalise maja neutraalne kirjeldus. „Valge maja”on termin. Jättes kõrvale poliitiliselt olulise konkreetse hoone Washingtonis, on valgetel majadel teinegi konnotatsioon. See tähistab modernistlikku funktsionalistlikku hoonetüüpi, millel on kindlad esteetilised tunnused (range geomeetria, lame katus, vertikaalsed või horisontaalsed lintaknad, valget värvi seinad). Seda viimast teavad kõik modernistliku kunstihariduse saanud kunstnikud, ka Urmas Pedanik. Siinset perfektselt maalitud meeleolukat tänavapilti kummastab aga asjaolu, et maalitud on valget värvi maju, mis aga ei kuulu modernistliku arhitektuuri kaanonisse. Rahulik väikelinn elab oma elu ja valgel majaseinal on ilmselt muu kontekst. (Valgeid maju on eesti maalikunstis rohkemgi: 2011. aastal avaldas maalija Tõnis Saadoja raamatu „Urmas Ploomipuu valge maja”, kus ta analüüsis kaaskunstniku maali.)
Urmas Pedanik osales 1970. aastate kunstiuuenduses, edasi kirjutab aga kunstiteadlane Reet Varblane Sirbis 15.11.2019 seoses Konrad Mäe preemiaga: „Urmas Pedanik tegi kunstnikukarjääris ligi veerand sajandiks pausi, kuid tuli siis kunstiavalikkuse ette täiesti uute töödega. Tema 1970ndate ja 1980ndate linnavaated ja elektriskeemid kuuluvad eesti tolle aja maalikunsti kullafondi. Tema tollast kunsti on õigem nimetada foto-, mitte hüperrealismiks: pildiruumi organiseerimisel on ta kasutanud fotomeediumi abi ja arvestanud selle eripäraga, kuid tema töödes puudub XX sajandi viimase veerandi metropolide klaaspilvelõhkujatele omane hüperreaalsus.” https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/autasu-konrad-mae-preemia-laureaat-on-urmas-pedanik/