Urmas Pedanik 1949 Simulaakrum. Lainepüüdja. 2017

All paremal: UP 2017

Urmas Pedanik kuulub põlvkondlikelt eelistustelt Toltsi-Keskküla-Lapini jt kunstiaktivistide seltskonda, ent võttes introvertsema positsiooni. Tema looming on mahult suhteliselt tagasihoidlik, ometi valitud ja šikk. Urmas Pedaniku keskne temaatika niihästi varajastel maalidel kui ka 21. sajandi alguses on tehnoloogiline keskkond, juhtmetega masinad, emaplaadid jms. Tema taastulekut näituseellu tunnustati 2019. aastal Konrad Mäe maalipreemiaga.
Maali pealkirja termin „simulaakrum” on võetud prantsuse postmodernistlikult filosoofilt Jean Baudrillard’ilt, kelle samanimeline raamat ilmus eestikeelses tõlkes 1999. aastal. Urmas Pedanik kombineerib eri tehnikaid nagu foto ja maal, maalimisel kasutab kunstnik aga mitte tavapärast pintslit, vaid aerograafi, et välistada inimlik „soe käepuudutus”. Nii on tulemuseks simulaakrum, kus vaataja ei saa enam hästi aru, kus on tegemist maaliga, kus fotoga, ärgitades tööd veel ja veel uurima, millel on teatud magneetiline efekt.