Raoul Kurvitz 1961 Peaingel Miikael konstateerib elu veidrat olemust. 1997

All paremal: RKurvitz 97

Raoul Kurvitz on olnud üks silmapaistvamaid Eesti ekspressioniste, kelle looming mõjutas 1980ndate aastate teisest poolest väga paljusid. Lisaks maalikunstile tegi Kurvitz ka performance’id ning installatsioone, olles samas hariduselt hoopis arhitekt. Tema maalikeel kujunes kiiresti välja: suured sümboolsed kujundid, millel oli ühtteist pistmist müstiliste kogemuste ning sümboolikatega ja religiooniga. Kiired uhke kaarega pintslitõmbed ja julged ning ootamatud värvikooslused.

Vappu Vabar kirjutas 1994. aastal: “Kurvitz liigub oma maalides järjest suurema ebamateriaalsuse poole, jõudes tänaseks eeterlike kehade väljapanekuni. Kaemuslikul pinnal antud lihtsad kujundid on vahendiks, mis üldistavad keerukaid sisemisi inimsuhteid. Seega püsib inimene meie kunsti huvikeskmes, nagu kaheksakümnendatelgi, ent huvi tuntakse psüühika jt sisimate kihistuste vastu. Iseasi, kui hästi on kunstnik võimeline oma kontemplatsiooni tulemusi kujundlikustama. Kurvitz teeb seda ühtaegu vaimukalt ja sarmikalt. Estetism ühineb temas huvitavalt ratsionaalse algega.

Kurvitz ise on kommenteerinud: “Eks ma algusest peale olen püüdnud publikule rohkem või vähem jõuliselt mõista anda, et kõik see kokku on ilu. See ongi see, kuidas mina ilu tajun. Publik võib-olla ütleb, et need maalid on ilusad, aga etendused koledad. See ongi see, mida ma kogu aeg olen tahtnud teatada, et vaadake, see kõik ongi ilu. Ei ole ilu ilma valuta, ei ole ilu ilma ohu ja õuduseta.”