Ottomar Mänd Preili Fanny v. Siversi portree. 1939

Maali saamisloo vastu huvi tundnud Tallinna kunstkoguja pärimisele vastas Pariisis elav modell kirjas 5. juulil 1919:
"Teie kiri oli mulle suur üllatus. Dr. Ervin Roos, kes oli näinud minu portreed mõni nädal enne Tartust põgenemist, väitis, et see maal oli hävinud koos Raadi muuseumiga.
Rõõmustan muidugi, et ta siiski on olemas ja tänan Teid südamest kirjale lisatud foto eest. Nii saan ka mina näha, kuidas see pilt "välja kukkus". Kui ma Eestist lahkusin (1941. aasta kevadel), siis ei olnud kunstniku töö veel lõpetatud. Ainult silmad olid valmis. Nägu ainult üldjoontes. Mida võiksin Teile jutustada Ottomar Männist? Tegelikult tundsin ma teda üsna vähe. Sattusime kokku "Veljestos" ja kuulusime mõlemad mingil viisil Rudolf Laanese kampa. Ott - nagu me teda nimetasime, kandis laia kunstnikukaabut ja sarnanes minu meelest August Gailitile. Tal olid haruldaselt pikad käed, sõrmed ja jalad. Ta oli alati lahke ning diskreetne, ja kuigi tal oli arvatavasti väga vähe raha, ei kaevanud ta kunagi olude üle."