Natalie Meid – kolmest õest noorimat – peetakse eelkõige oluliseks tema teatridekoratsioonide ning eriti kostüümikavandite poolest, millega ta pani aluse kostüümikujunduse kui eraldi kunstiharu tekkimisele Eestis. Sealjuures rõhutatakse tema häid joonistaja- ja akvarellistioskusi, mis lubasid kavanditel tõusta iseseisvateks kunstiteosteks.
Paarike selgvaates toob lisaks mainitud oskustele välja veel ühe Mei isiku ja loominguga lahutamatuks peetava joone – peenekoelise huumoritaju. Lakooniline värvivalik jätab aga tänu üksteisesse sulandumistele, veega segunemistele ja kindlalt ohjatud laialivalgumistele mulje, nagu libisetaks ettevaatamatult mööda paletti, nagu värve polekski kaks-kolm, vaid mitu tosinat. Mei oskab kujutada armastust säärasel lihtsal, isegi taandatud moel, et kahe inimese vahel toimuv muutub vahetumaks (ja tõelisemaks), kui otseütlemine seda kunagi suudaks.
Teost eksponeeriti Natalie Mei 100. sünniaastapäevale pühendatud näitusel Adamson-Ericu muuseumis 2000. aastal.