Marko Mäetamm 1965 Kalju. 1991

Kummastavaid naljakaid portreesid inimestest, kes on just mitte eriti pidulikes olukordades ning on edasi antud Karl Pärsimäelikult selgete ja puhaste värvidega, tegi Mäetamm mitmeid. Mõned aastad pärast “Kalju” valmimist kirjutati ajalehes: “Marko Mäetamm lõpetas kunstiülikooli alles mullu suvel, kuid tema kunst on nii originaalis kui ajakirjanduses avaldatud reproduktsioonidena tuntud juba üle Eesti.” Särava popkunstnikuna lõi Mäetamm teoseid, mis olid humoorika süžeega, selgete ja suurte kujunditega ning asetasid argipäeva kummalistesse nihkes perspektiividesse.  

Mäetamm ise selgitas asju nõnda: “Ma kujutan formaalset maailma: tegelikkuse nähtusi või asju, mis korduvad pidevalt, päevast päeva ja on nii juba ise märgiks muutunud. Nad on nii tavalised, et neid ei märkagi. Väärtuslikuks muutuvad nad siis, kui lisan neile oma subjektiivse elamuse ja teen neist mingi kontsentraadi. Idee on selles, et kujund tuleb puhastada absoluutselt kõigest liigsest – jätad ainult selle kõige formaalsema, et inimene aru saaks, mis seal on. Midagi rohkem ei tohi olla, vähem ka mitte, siis ei saada aru. See on sündmuse disainimine. Nii lakooniline kui võimalik. Et inimene haaraks seda esmapilgul. Aru peab saama ka see, kes kunstiprobleemides üldse kodus pole. See on massikunst.”