Ludvig Oskar 1874–1951 Maastik mändidega. 1930

Signatuurita

Tegemist on Ludvig Oskari ühe kõige tuntuma maali “Maastik mändidega” (Eesti Kunstimuuseum) teise variandiga, kus erinevused on vaid detailides. Ludvig Oskar maalis teose ilmselt Kuusalu kandi metsades, kus ta sageli rändas, ning on romantilise suvelõpu atmosfääri üles maalinud. Vasakus servas seisev läbipaistmatu võraga puu toob maali müstikat ja varjulisust, kollakas põld omakorda avarust ning elujaatust. Väikesed kivid, aed ja majakesed kõnelevad arhailisest elutajust ning traditsioonide jätkumisest, mis oli üks Oskari lemmikteemasid. 

Ludvig Oskari tee kunsti juurde võttis aega. Ta õppis hoopis põllumajandust, hiljem töötas Ingerimaal mõisavalitseja abilisena. Tõsi, juba põllumajandust õppides oli ta palju looduse järele joonistanud ning jätkas joonistamist ka Ingerimaal. Sealt tuleb ka Oskari maalide tugev joonistuslik alus ning detailitäpsus. 25-aastasena lahkus Oskar mõisa teenistusest, sest oli Peterburis muuseumites näinud uhkeid kunstiteoseid ning soovis nüüd ka ise kunstnikuks saada. 

Ta hakkas Tallinnas tööle vabrikuametnikuna, kuid selle kõrvalt proovis ka kunsti õppida: Ants Laikmaa juures joonistamist, K.A. v. Winkleri juures akvarelli, siis mõned kuud õlimaali Paul Raua juures. Juba 32-aastasena lahkus Oskar lõpuks ametniku kohalt ning siirdus Münchenisse õppima, hiljem ka Düsseldorfi. Õppereisi tegi Oskar ka Pariisi, peatudes seal samal ajal kui Konrad Mägi. Lähenedes juba 40. eluaastale, toimus Oskari esimene näitus Münchenis, kuid kitsikuse tõttu lahkus Oskar Saksamaalt nädal enne esimese maailmasõja puhkemist. 

Tallinnas asus Oskar taas tööle ametnikuna (joonestaja-tehnikuna), kuid samas jätkas maalimist. Iseseisvas Eestis töötab Oskar aga õpetajana, esinedes selle kõrval näitustel – tema töid ostavad teiste seas Läti ja Leedu riiklikud kunstikogud.

“Loovkunstnikuna on Oskar eelkõige maastikumaalija ning sellena omab ta kindla isikupärase ilme,” kirjutati tema 70. sünnipäeva puhul. “Suur loodusesõber juba noorest east, on Oskar armunud Põhja-Eesti madalase soorikkasse maastikku, eriti võlutud olles Koitjärve raba erilaadsest süngeilmelisest arhailisest motiivistikust, mille omapärast ilu ta on südamesoojalt kujutanud arvukais intiimselt tõlgendatud maalinguis. Koitjärve maastikele seltsivad  talumotiivid – ajaluulest õhkuvad vanad sammaldunud katustega hooned tiheda lehestikuga puudepuhmaste raamistus, valmivad viljapõllud, niidud heinasaadudega, koplid ja karjamaad kaskedega ning madalad jõekaldad soostunud veestikuga. Säärane on enamikult Oskari maalingute kujunduslik sisu – ehtsalt kodumaine ja põhjaeestiline, tundeskaalalt sageli romantiliselt mõjuva pehme alakõlaga. /…/

Meie sageli väga kirjutel ja kirevatel kunstinäitustel on Oskari teosed vahel jäänud teenimatult varju – oma intiimselt laadilt ja tagasihoidlikult koloriidilt nõuavad nad rahulikku kodust ümbrust. Seal alles tõuseb täiel määral mõjule vaikne hingestatus ning nad muutuvad koduseks ja armsaks.”