Kristiina Kaasik 1943–2024 Märts. 1981

All paremal: KKaasik 81

Kristiina Kaasiku lähenemine on Eesti kunstis olnud võrdlemisi erandlik, kuna autor oli huvitatud ekspressiivsetest, varjamatult jõulistest värvidest ning väljenduslaadist. Sageli keskendus ta inimtühjale loodusmotiivile, vaadeldes näiteks puutüvesid ja teatud konkreetset hetke aastaringis. Nii muutusid tema maalid laiemalt filosoofilisteks – need pole enam pelgalt looduselamuste pildistused, vaid neis väljendub kunstniku soov tabada midagi olemuslikku ja seda olemuslikku täie rinnal välja hääldada. Tänavu talvel meie hulgast lahkunud Kaasiku järelhüüdes kirjeldas kunstnike liit, kuidas Kaasikut “huvitasid sisemine vabadus ja vastuse otsimine küsimusele, kuidas jõuda puhtamasse ajatusse maailma, mis on meis endis ja väljaspool meid.” Tema olulisimaks väljendusvahendiks sai värv. “Looduselamused on sageli olnud palju tugevamad sellest, mida olen suutnud kujutada,” ütles Kaasik ise. “Eredad värvid, näiteks mitmed punased toonid, aitavad siis mingil määral edasi anda looduses läbi elatud rõõmu. Kõik seguneb, puhast tunnet ja värvi esineb väga harva. Iga värvi, iga tooni mõjutavad kõrval olevad värvid. Maalimise ajal seguneb läbielatu, ka eredam mälestus, selle päeva, selle tunni meeleoluga. /…/ Talve on õudselt raske maalida. Valget on raske maalida, et anda talle varjundeid. Ta ei tohi ju olla kriit. Iga kord, kui maalin jälle lund, kirun ennast – olgu see viimne talvepilt! Ja mulle tundub, et see punane tuleb siin nagu valgele appi.”