Karl Pärsimägi 1902–1942 Istuv naine mustas. 1937

All paremal: K.P.

1937. aastal oli Karl Pärsimägi hoos. Aasta alguses oli umbes 100 teost väljas Võrus, aasta jooksul esines ta näitustel veelgi. Mõnedel andmetel ei toonud teoste rohkus kaasa veel populaarsust, osteti vaid mõni teos. 

Monotüüpiaga tegeles Pärsimägi innukalt. See tehnoloogia võimaldas tal töötada Pärsimäele oluliste kirgaste ja selgete värvidega. Nende värvide elavus ja puhtus muutis Pärsimäe Eesti kunstis üpris ainulaadseks autoriks, kelle looming on kaugelt äratuntav. Tema loomingu ülevaatenäituse (1977) puhul juhiti tähelepanu, kuidas Pärsimägi suudab kokku panna värvid, mis tavaliselt kokku ei sobi: pruun, roheline, sinine, punane ja nii edasi.

Pärsimägi tööinnukusest on räägitud palju. Siin ühed 1940. aastal ilmunud meenutused: “Rüütli tänava nurgal vastu Raekoja platsi varjab oma kõrge katuse all viimasena suurt kõledat ruumi, millesse pääseb kitsast pööningutreppi mööda. Too ruum on Tartus elavaid kunstnikke teeninud aastast aastasse ateljeena. Õige mitut korda sama ateljee aga on olnud Karl Pärsimäele ühel hoobil tööruumiks ja magamistoaks – väike välivoodi seina ääres ja suupesukauss nurgas põrandal ainsaks mööbliks peale maalimistarvete.

Maalimisraami ees, sinine töökittel seljas, või küljeli madalal välivoodil, põrandal virn kunstiajaloolisi töid, nõnda möödusid tolles ateljees Karl Pärsimäe päevad, nii et tihti õhtupoolikul välja tulles ning üliõpilasköögi poole sammudes mees võis kaaslasele kinnitada, et läheb ühel hoobil sööma hommikut, lõunat ja õhtut...

Kui raske oli tema tähelepanu raamilt ja lõuendilt mujale kiskuda, sellest väike looke allpool. On ilus talvepäev vanas Tartus, tänavad kubisevad inimestest, kes kõik tõttavad endise “turuplatsi” poole, kus peetakse iseseisvuspäeva paraadi. Nagu kogemata kukub Karl Pärsimägi inimeste “lõksu”, kes on parajasti paraadile minemas ja kes hakkavad kunstnikku painama, et see tuleks kaasa. Karl Pärsimägi aga on mees, kes laseb endale kõnelda õige palju, kuid kes siiski teeb nii nagu tema tahab.

Nõnda nüüdki, vaidleb vastu ja toriseb, kuid tuleb siiski kaasa, lausa käest põgeneda ju ei saa. Paraadiplatsil algab parajasti toredate ratsameeste möödamarss, keda kõik vahivad, kaelad õieli. Seda momenti aga kasutab vägivaldselt kaasa toodud kunstnik ja kui hetke pärast sõbrad ümber vaatavad, pole Pärsimäest enam lõhnagi. Veerand tundi hiljem leitakse ta ateljeest, kus tal juba värsked värvid segatud ja uus töö alatud.”