Ülal paremal: Kärner

Pöördel Tartu vaade Riiamäe poolt (õli)

Tegemist on kunstiajaloolise avastusega, sest avalikes kollektsioonides pole ühtegi nii varast Kaja Kärneri teost. Samuti on see üks kõige suuremaid teadaolevaid Kärneri maale. Teose muudab veelgi väärtuslikumaks tõsiasi, et mõlemal poolel on lõpetatud töö – naisakti pöördel asub vaade purustatud Tartule.

Kaja Kärnerist enne 1960ndaid ajakirjanduses ei räägitud ja ka seejärel pigem juhuslikult. Nõukogude võimu jaoks oli Kärner poliitiliselt kahtlane ja esteetiliselt mittesobiv ning Kärner ise elas üpris tagasitõmbunult Tartus ega kippunud esile. Ta oli pikalt välja heidetud kunstnike liidust ning ta vallandati kunstiinstituudi õppejõu kohalt. Ometi valmisid tal järjest teosed, mida pärast taasiseseisvumist on hakatud arvama Eesti kunstiklassika kaanonisse. Kärneri lähenemine oli ootamatu, eripärane ja ajastu ootustest sõltumatu, jutustades iseenda valitud lugusid atmosfäärides, mis pealtnäha olid realistlikud, kuid muutusid vahel vaid väikeste detailide abil väga tähenduslikuks.

Enn Lillemetsa sõnul on Kärneri loomingus kolm kõrgaega ning esimene neist on just antud teose valmimisajal Pallases õppimise perioodil. Näeme siin ühelt poolt klassikalist lähenemist, kui taustale asetatakse värviline mustriga tekstiil, mis elavdab pilti ning muudab kunstniku ülesande keerulisemaks, kuid seda paeluvamaks. Rafineeritud värvikäsitlus lubab Kärneril kasutada puhtaid erksaid toone ning meisterlik pintslikiri muudab ka pealtnäha ühetoonilised pinnad põnevateks avastusretkedeks.

Teiselt poolt on Kärneri lähenemisnurk ootamatu, kuna meeste maalitud aktidel on naisterahvas tavaliselt veatu vaatamisobjekt. Kärner kujutab aga objekti asemel inimest – näeme naisterahvast argises keskkonnas mittepidulikus tegevuses ning tema kehakujutuse juures on Kärner olnud ausalt otsekohene, ilustamata eriti midagi. Säärasena pakub teos täiesti uut vaatenurka Eesti ennesõjaaegses üpris hõredas aktitraditsioonis.

Teisel pool kujutatud purustatud Tartu kuulub nende päris paljude teoste sekka, mis keskendusid Tartu hävingule. Kärneri lähenemine on maaliline, varemed ei ole küll romantilised, kuid ei mõju ka üleliia traagiliselt.