Jüri Kikka 1949–2020 Linnavaade. 1968

Kunstiteadlikke kollektsionääre, kes on omandanud Kikka teoseid, on võlunud eelkõige autori eksperimentaalsus ja jõuline värviharmoonia. Kes Kikkat teadsid, neile oli ta oma mälestustest maininud, et kunstnikuna keeldus ta 1970ndatel aastatel järgimast kohaliku KGB juhiseid, kes soovitas tal maalida sobivalt vaid sotsrealistlikus laadis. Selle asemele valis Kikka hiljem karjääri äris ning temast sai Tartu metallitehase peadirektor.

Kikka kunstilugu kajastab ja kõneleb mitmekülgselt andeka maalija elust, kes keeldus allumast nomenklatuurile ning pigem loobus kunstist, kui muutis selle isiklikke ja veendumuslikke aluseid. 2019. aastal toimus Tartus tema retrospektiivne näitus, mis eksponeeris Kikka 1960ndate -1970ndate aastate loomingut vabas, julges ja isikupärases laadis, mis oli laiemalt tollasele kunstile võõras. Autori pallett kõneles juba siis tema ande varaküpsusest a` la Picasso kvaliteedis, kes juba 14-aastaselt õppis jäljendavalt meistritelt nagu  Corot ja Courbet. 20-aastaselt tunnetas Picasso sinist Cézanne'i vaimus, järgides Toulouse-Lautreci, Manet' jt valgusekäsitlust ja laadi.

Vanus pole ande puhul kunagi oluline, nagu ka noore Kikka puhul tema kunstipöördelistel  eluaastatel, millele järgnes katkestus. Seda enam on tema tööd haruldased, olles ajapikku omandatud vaid teadlike kollektsionääride poolt Tartust.

Jüri Kikka õppis maali Ilmar Malini juures aastatel 1967 -1971 ning töötas hiljem Tartus tehase Võit kunstnik-dekoraatorina.

Oksjoniteoses näeme me tõesti uuenduslikke jooni, mis ei sobinud ametlike normidega kokku. Popilikud värvid, vormide võbelemine, abstraktsete momentide sisseimbumine. Tema maalid leiti juhuslikult pööningult ning pärast nende eksponeerimist asus Kikka uuesti maalima, kuid jõudis teha vaid mõned tööd.