Heldur Laretei 1933–1994 Rannal. 1961

All vasakul: Rannal (Litograafia)
All paremal: H. Laretei 1961.

Kolm aastat pärast käesoleva lehe valmimist tutvustas Rein Loodus nii lehte kui selle autorit nõnda: “1959. a. lõpetas teiste hulgas Riikliku Kunstiinstituudi kolm noort graafikut, kelle looming on meie arenevasse graafikakunsti märgatavaid jälgi jätnud. Need on P. Ulas, H. Eelma ja H. Laretei. Nende töödes leidub palju ühist, kuid samal ajal on igaühel neist oma käekiri, omapärane kunstnikunatuur. Heldur Laretei on nende hulgast palju tähelepanu pühendanud raamatugraafikale, mis näib kujunevatki tema loomingu peaalaks. Siiski ei ole ta unustanud ka vabagraafikat. Aeg-ajalt annab ta nii mõnegi meeliköitva lehe. 

H. Laretei töid iseloomustab aktuaalsus, terav probleemikäsitlus, sõlmprobleemide üldistav, kirglik lahtiharutamine. 

H. Laretei sündis Tallinnas. Pärast Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist töötas ta mõned aastad ajakirja “Nõukogude Naine” kunstilise toimetajana. Möödunud aastast alates on ta vabakunstnik.

Juba H. Laretei diplomitöö – vahetiitlid ja illustratsioonid W.Shakespeare’i “Hamletile” – äratasid tähelepanu. Seal märkame neid iseloomulikke jooni, mis tema järgmiste aastate loomingus veelgi tugevnevad ja ilmet võtavad: oskus haarata peamist, olulist, sisemine dünaamika, tugev mõttepinge.

H. Laretei kunstnikuloomusele on omane ekspressiivsus, sisemine pinge. Samal ajal püüdleb ta tihti väljendusrikka sümboolika poole. Niisiis võime tema töödes näha nii meie kui Lääne-Euroopa progressiivsete kunstitraditsioonide jätkamist. 

H. Laretei kasutab oskuslikult fragmenti, detaili. Kunstnik armastab eriti ülaltvaates kompositsiooni, mis annab suurema üldistuse ja mõtteavaruse. Nurgelises, jõulises käsitluslaadis mängib suurt osa energiline siluett, mustade ja valgete pindade tähendusrikas kontrast. 

Kõige kohasemaks on kunstnik seni pidanud linoollõiget, kuid ka värvid hakkavad teda viimasel ajal paeluma.

Noor kunstnik on loonud rea lehti ka tänapäeva elu ainetel, nagu tarmukas “Keskpäev”, poeetiline lito “Rannal”, muusikaliselt kõlav “Kvartett” jne. 

H. Laretei on veendunud, et kaasaegse kunsti üheks tähtsamaks jooneks on humanism, inimese, tema saatuse ja püüdluste kujutamine. Need mõtted leiavad kujutamist ka kunstniku loomingus. Peamine on, et kunstnikul on oma positsioon elus, oma kristalliseerunud vaade elule, ideed, mille eest ta võitleb.”