EESTI KUNSTI SÜGISOKSJON 2025, I OSA

19. saj. lõpp, 20. saj. algus - EESTLASTEST KUNSTNIKEPÕLVKOND TÕI KULTUURIPILTI MUUTUSI

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus oli üks murdeperioode Eesti kunstiajaloos. Baltisaksa autorid, teiste seas Oskar Hoffmann, olid domineerinud ja defineerinud Eesti kunstimaastikku ning eestlastest autoreid oli vaid käputäis. Baltisaksa autorite huvid olid erinevad, Hoffmann oli neist keegi, kelle suhtumist oleks võinud kirjeldada “demokraatlikuna”: ta pööras oma pilgu mitte enda klassile, vaid kohalikele inimestele, loodusele, miljöödele. 

20. sajandi alguses esile kerkinud eestlastest autorite põlvkond tõi kunstipilti muutuse. Kunst muutus uuenduslikumaks, värskemaks, palju rohkem katsetati. Sageli õpiti nüüd ametlikult või ka vabamas formaadis välismaal, tuues siinsesse kunsti sealseid mõtteid ja voolusid. Tugevalt olid esindatud rahvusromantilised või üleüldse romantilised meeleolud: suured tunded, kirkad loodusvaated, mütoloogilised kangelased. Oli selline ajajärk, kus ratsionaalselt maalida oli peaaegu et võimatu.

1920ndad - VÄGA MITMENÄOLINE KUNSTIKÜMNEND

1920ndad oli väga mitmenäoline periood. Kümnendi alguses, noore vabariigi algusaastatel oli palju katsetamist: töötati kubismi või geometrismi laadis, katsetati teemadega, mis kodanlusele meelehärmi tekitasid. Erootika ja grotesk nagu näiteks Voldemar Kangro-Pooli või Eduard Wiiralti lehtedel ei olnud haruldased – selles oli katsetamisjulgust, mida lubasid noore ühiskonna plastilisena painduvad moraalsed piirid.

Kümnendi lõpul toimus aga silmnähtav teisenemine. Rahulikud maastikud, idüllilised varemed, kaasaelamisega kujutatud argipäev ja nn lihtsad inimesed vallutasid kunstisaalid. Sellel oli mitmeid põhjuseid: terve Euroopa oli hakanud väsima paarkümmend aastat (või kauemgi) kestnud avangardsusest, ka Eesti publik soovis traditsioonilisemat lähenemist ning seda soosis ja vahel ka suunas riik. Kümnendi ei otsad kujunesid seetõttu vägagi eriilmelisteks.

1930ndad - ISIKLIKE KUNSTIKÄEKIRJADE ROHKUS

Alates 1930ndatest oli üha raskem rääkida üldistest suundumustest. Kunstnike arvu tõustes suurenes ka isiklike käekirjade rohkus. Pallase kunstikool oli hästi käima läinud, seal õppisid pidevalt kümned uued kunstnikud, kes küll kõik ei asunud pärast kooli kunstnikuna tööle (eriti naisterahvad olid sunnitud leidma muid lahendusi elus), kuid ometi tõid kaasa suundade ja teemade paljususe. Avangardsus taandus üha enam, kuid säilitas väikestes isiklikes pesades teatud elujõu – neist olulisim oli kahtlemata Pariisis elanud Eduard Wiiralti erakordne looming. Realistlikust laadist irdusid veel nii mõnedki, otsides näiteks vaba värvikasutuse võimalusi (Karl Pärsimägi), teised aga just nimelt lähenesid päriselule, soovides seda poeetiliselt võimendada ja suuremaks maalida (Johannes Võerahansu, Andrei Jegorov ja teised). 

Kunstnike loomingus toimus üldiselt siiski teatud rahunemine. Arendati edasi seda, millega oli alustatud ning kõrvalehüppeid enam nii kergelt ei tehtud. See võimaldas teatud laadidel selgemalt välja kujuneda ning kujunes välja Eesti maalikunsti kaanon: värvile keskendunud, harmoonilisest ja idüllilisest elutajust kantud, töömahukas, elulähedaseid jutustusi pakkuv.

1940ndad - ERIILMELISED AJASTUPINGED KUNSTIS

Sarnaselt 1920ndatega oli see kümnend väga eriilmeline. Kümnendi esimene pool möödus erinevate okupatsioonide all ning kuigi juba keerati hapnikku kinni, oli võimalik töötada veel kodumaal ning maalida päris paljudel teemadel ning laadides. Kümnendi teisel poolel oli olukord sootuks teine: paljud olid Eestist lahkunud ja jätkasid töötamist välismaal, siiajäänud kas läksid kaasa valitsevate nõuetega või siirdusid sisepagulusse, töötades pigem iseendale ning eelistades vaikseid koduseid motiive ja looduse silmitsemist. 

Käesolevas oksjonivalikus on mitmeid teoseid, mis otsekõnelisemalt või vihjamisi räägivad ajastu pingetest (Johannes Võerahansu, Olga Terri, Felix Randeli teosed), ent on ka maale, mis lähtuvad tol kümnendil toimunud harmoonia ja ilu plahvatusest. Keerukatel aegadel hakati sageli kujutama eriliselt idüllilisi ja turvatunnet pakkuvaid süžeesid, atmosfääre, interjööre ja nii edasi. See oli teraapiline nii kunstnike kui publiku jaoks ja seetõttu on vaadeldavad ka ajastust lahus – peenendunud ilutajuga maalitud töödes oli igatsus ühe teistsuguse maailma järele.

1950ndad - KUNSTIELU KOGUS HOOGU

1950ndatel kunstielu ei katkenud, vaid hakkas taas hoogu juurde võtma. Stalini surm tõi kaasa teatud reeglite lõdvenemise ka kultuurimaailmas ning kunstnikele anti natuke suurem tegutsemisvabadus. Samas töötasid paljud autorid rohkem ikkagi enda või lähema publiku jaoks, sukeldudes südamlikesse motiividesse, turvalistesse olukordadesse, otsides harmooniat igapäevast. Loodusvaated, taluhooned keset rohelust, inimkehad, lapsed, linnavaated ja nii edasi võimaldasid kunstnikel püsida poliitiliselt neutraalsed ja samas selle varjus tegeleda maaliliste väärtustega, mis neile huvi pakkusid: värviharmooniad, pintslikirja intensiivsus, õrnad kompositsioonieksperimendid ja nii edasi. Seal kõrval otsiti võimalusi ka eetilisteks sõnumiteks, nagu näitab Johannes Võerahansu maal, ning selgemalt kerkis esile välis-Eesti kunstnikkond, kelle avastamine on endiselt alles poole peal.