August Künnapu 1978 Kass puhkehetkel. 2019

Pöördel: AK- 2019

Autor kirjutab: “Kassid on salapärased, isepäised, eneseteadlikud ja pühad olendid, kes annavad meile positiivset energiat. Olen maalinud kasse pea kakskümmend viis aastat, kuid see teema ei ole end veel ammendanud.

Esimene seeria sündis 2001. aasta alguses minu Raua tänava kodus (siis mul ateljeed veel ei olnud). Arhitektuuriõpingute aegne kursavend Karli Luik nägi neid töid ja kutsus mind osalema enda kureeritud näitusele “Kalamaja” (“Kassid armastavad ju kalasid,” kostis Karli) EKA fuajees asunud galeriis. Sealt edasi olen maalinud kasse periooditi. Suurim, kahemeetrise diameetriga kassimaal valmis 2017 (“Kasside kaskaad” oli esindatud koos minu teiste kassidega Tamara Luugi kureeritud grupinäitusel "Mäng" Tallinna Kunstihoones 2022. a). Väikseim kassimaal “Kassipoeg ämbris” (12 x 10 cm, 2015) valmis Luciano Benettoni Imago Mundi Eesti kollektsiooni tarvis. Ma ei ole kunagi teinud suuremat isiknäitust kassidest, kuid tänavu kevadel toimus väiksem väljapanek Iru Hooldekodus. Minu näitustel on tihti eksponeeritud paar kassimaali, mis justkui hoolitsevad inimeste eest maalidel ja kunstisaalides. Lisaks maalidele olen teinud kolm litograafilist lehte kassidest ja ühe seinamaali Taiwani.

 Kassid olla tegutsenud juba muistsel Atlantisel. Diana Cooper ja Shaaron Hutton kirjutavad Atlantise kassidest nii:

 “Kassid on valgustunud ja iseseisvad olendid. Nad on üks neist liikidest, kes tulid Maale nii arenenuna, et neil polnud inimeselt enam midagi juurde õppida, seega ei vajanud nad tegelikult meid. Kassid saabusid siia Orionilt, õigemini ühelt sealselt suurelt vaimselt planeedilt, ning nende energia oli väga puhas. Isegi kaasajal on nad ülimalt sõltumatud. Algaegadel olid kõik kassid musta värvi ja väga “egiptusepärase” välimusega. Must värv on sügavale peidetud saladuste ja pühade kunstide värv. Selle vibratsioon on ülimalt naiselik.

Kasse läks igasse kodusse, et aidata seal alal hoida puhast energiat. Hiljem oli nende ülesandeks püüd majapidamise energianivood tõsta. Kuldajastul olid kaslased taimetoitlased, nagu kõik kõrge võnkesagedusega olendid, ja nad lasksid inimestel end toita. Küüsi ei vajanud nad saagi püüdmiseks ega tapmiseks, kuid nad armastasid puude otsas ronida. Puud meeldisid neile väga. Templites töötas inimesi, kes olidki pühendunud ainuüksi kasside eest hoolitsemisele, nii väga austati neid. Kuna kasside psüühilised võimed oli aukartustäratavad, kasutati nende abi templites. Nii osalesid nad rituaalides ja tseremooniates ning lisasid vajaduse korral ka oma energiat.

Tervendajad kasutasid alati kasse oma väe suurendamiseks. Kui tervendamiseks vajalik kristalli seade veidi rivist väljas oli, sai kass seda korrastada, kindlustades kristallide veatu tervendava toime. Kassid viibisid alati ka surijate juures. Tollal vajas vaim sageli juhatust, nii rändas kass kehast välja surnuga kaasa ja jälgis, et too ära ei eksiks.

Ka maagidel olid kassid. Sadu aastaid hiljem, kui puhtaks jäänud esmakordselt tajusid, et Atlantises lähevad asjad valesti, saatsid nad Orionile palve saata rohkem kasse, kes aitaksid Maal valgust alal hoida. Mõistagi ei olnud puhtas Atlantises tumedaid üksusi ega mõttevorme, kuid hiljem, allakäigu aegadel, valvasid kassid puhaste perekondi ja kaitsesid neid tumedate üksuste eest. Nad teevad seda siiani, püüdes kaitsta nii oma omanikke kui kogu planeeti.”

Diana Cooper, Shaaron Hutton “Avasta Atlantis. Juhised kuldajastu tarkuse meenutamiseks” (Valgusesaar, 2007)