Alfred Hirv 1880 - 1918 Natüürmort. 1910

Alfred Hirv, kunstnik, kelle peamised õpi- ning loominguaastad möödusid 20. sajandi alguses eestlaste “pealinnaks” kujunenud Peterburis, on tänaseni üks silmapaistvamaid realistlikust koolkonnast tõukuvaid autoreid siinses kunstiloos. Nii ehk ei panegi imestama, et Ants Laikmaa monograafias on Alfred Hirve nimetatud üheks “kuldse kolmiku” liikmeks, kes panid aluse eesti kunstile.
Teised kaks? Johann Köler ja Amandus Adamson.
Alfred Hirv sündis Petseris talumehe pojana, siirdudes peagi Peterburi Stieglitzi Kunsttööstuskooli õppima. See oli kool, milleta eesti kunstiajalugu poleks: Hirve koolikaaslaste sekka kuuluvad teiste seas Konrad Mägi, Nikolai Triik jpt. Varakult võttis Hirve, keda Tiina Abel nimetab “suureks ja varaküpsenud andeks”, enda õpilaseks vene realistliku maalikoolkonna üks suurnimesid Julius Sergius von Klever, 18-aastaselt siirdus noormees juba Rooma Kunstiakadeemiasse ning veel aasta hiljem Münchenisse Ažbe kunstikooli. Samas koolis õppis mõned aastad hiljem teatavasti ka Wassily Kandinsky. Kuigi Hirve eluloo uurijad märkavad süstemaatilise kunstihariduse puudumist, korvas noor kunstnik selle “väikehollandlaste” loomingu tundmaõppimisega. Tulemuseks akadeemilises laadis loodud teosed, mis tänaseks on muutunud ülimalt haruldaseks. Peamiselt Venemaal töötanud Hirve loomingu enamik on jäänud Venemaale ning siin on tema töid liikunud äärmiselt harva. Teada on umbes sadakond teost, neist 23 on erinevatel aegadel enda kogusse soetanud Eesti Kunstimuuseum ning veel mõned Tartu Kunstimuuseum. Suurt osa neist on eksponeeritud suurtel Hirve väljapanekutel mõlemas muuseumis ning eesti kunsti ülevaatenäitustel Itaalias, Saksamaal ja mujal.
Vaieldamatult tuntuima osa Alfred Hirve loomingust moodustavad natüürmordid. Just siin avaldus selgeimalt Hirve püüd tehnilise täiuslikkuse järele, mis lubab jätkuvalt maalikunsti klassikalistest väärtustest kinni hoida: valguse-varju uurimine, detailitruudus, ruumi sügavuse ja illusoorsuse peegeldamine, atmosfääri edasiandmine. Me võime näha, kuidas “peegeldub kunstniku kiindumus ainesse ning avaldub materjali edasiandmises meisterlikkus ja tehniline kergus,” nagu ütleb Aleksander Tassa.