Tizianil vaatab Venus meid. Minu teoses näib figuur pigem iseendasse vajuvat. Pilk ei valitse enam vaatajat ning erootika muutub vähem demonstratiivseks, rohkem intiimseks ja psühholoogiliseks. Nende kahe teose suhet võiks kokku võtta nii:Tizian maalib naise, keda me vaatame. Mina maalin seisundi, millesse naine ja vaataja koos satuvad.

Algteos jääb äratuntavaks, kuid ei domineeri. Kunstnikuna ei ole minu jaoks oluline Tiziani motiivi kordamine, vaid selle nihutamine kaasaegsesse maaliruumi, kus keha, värv ja meeleolu hakkavad üksteisesse sulama. (rohkem Bonnardi või hilise Matisse’i)

Teos on loodud dialoogis Tiziani maaliga „Venere di Urbino“ (Urbino Venus, 1538).