Olav Maran 1933 Vaikelu kõrvitsa ja kulbiga. 2020

Ülal paremal: OM 20

Olav Marani natüürmordid on pea viimased kuuskümmend aastat moodustanud omaette ning järjest pikeneva peatüki. Marani jaoks ei ole vaikelud kunagi olnud pelgalt esemete vaiksed pildistused, vaid tema natüürmortides on sügavam filosoofiline sisu. Ta ehitab need alati  olavmaranlike printsiipide järgi: püramiidjas kompositsioon, eakad esemed, alati ka midagi orgaanilisest maailmast (lilled, mõni puuvili, muna).

Olav Maran on ise oma vaikelude kohta öelnud: “Asume hämaras ruumis. Kusagilt tungib sisse valgusekiir, mis toob esile asjade tõelise olemuse – nagu siin eluski. Vaikeludeks kasutan lihtsa, võiks öelda isetu vormiga esemeid. Savipotid, mis on teeninud mitut põlvkonda, metallanumad, mis on tehtud meistrite parima äratundmise järgi. Nende seest on söödud-joodud. Need kuuluvad loomulikuna meie elu juurde. Nendes pole edevust. Nad on nagu loodus. Tegelikult sümboliseerivad esemed meid ennast. Piiblis nimetataksegi inimest astjaks. Anastassia Tsvetajeva võrdles mu vaikelusid perekonnapiltidega, kus paar suuremat on keskel ja nende ümber väikesed.” Samuti on ta öelnud: “Heldur Viires tõi Helmut Tarandi kord ka minu juurde mu pilte vaatama. See oli juba pärast lõpetamist. Tarand vaatas mu üritusi moodsa kunsti alal ja andis juhtmõtte, mida olen püüdnud järgida: tõeliselt hea kunst on see, mis pakub vaatamiselamuse mitte ainult elitaarsele nautlejale parnassil, vaid ka adra tagant tulevale lihtsale künnipoisile. Mõistsin seda kui midagi, mis on objektiivselt oluline igale inimesele (kuivõrd esteetilised tajud saavad objektiivsed olla).”