Valdur Ohakas 1925–1998 Vaagen õuntega. 1969

Ülal vasakul: V. OHAKAS 69

1960ndate lõpus töötas Valdur Ohakas väga erinevates avangardsetes suundades: maalis sürreaalselt, abstraktselt, kubistlikult ja kõigi nende ühinemisaladel. Tema maalid olid mängulised, ta otsis uusi lahendusi ning näiliselt tulid kõik uued ideed ja vormid talle lihtsalt. Sel perioodil maalis Ohakas ka mitmeid tuntud natüürmorte, kus esemeid on kubistlikult geometriseeritud, unustamata samas pallaslikku värvikooli, millest Ohakas oli servapidi saanud osa. Ta kasutab siin töös samas mitte pallaslikku värvide segamist ja tihedat pintslikirja, vaid nn karmile stiilile omaselt selgeid puhtaid värvipindu ning nende peaaegu ranget üksteisest eristamist. Töö mõjub seetõttu isegi veidi popilikult: klaarid efektsed värvipinnad ei kõnele kunstniku tundevärelustest, vaid peegeldavad 1960ndaid. 

Õunad oli üks sääraste vormieksperimentaalsete natüürmortide püsikülalisi – nende ümar vorm riimus taldrikute ja liudade ümmarguse vormiga, kuid mõjusid samas ruumilisematena. Nende geometriseerimiseks ei pidanud väga palju vaeva nägema, nad juba olid geomeetrilised.