Toomas Vint 1944 Unenäomaastik II. 1974

All paremal: TV 74

Toomas Vindi varane palju tähelepanu äratanud looming on suuresti leidnud endale kindla asupaiga ning seetõttu on tegemist kunstiloolise rariteediga. Teos on pärit kunstniku enda kollektsioonist.

1974. aastal esines 30-aastane Vint paljudel näitustel, samuti ilmus sel aastal tema esimene novellikogu – Vint oli sõiduvees. Novellikogu arvustuses kirjutab Teet Kallas: “Toomas Vindi esimesest raamatust saadud muljeid üles tähendades oleks ilmselt otstarbekas alustada samanimelise maalikunstniku kummalistest lummavrohelistest lõuendeist, mis juba mitu aastat on suurtel kevad- või sügisnäitustel silma köitnud, ja seda mitte ainult formaadi tõttu. T. Vindi maalid on enamasti nii roheliselt rohelised, et tahtmatult hakkad aimama, kahtlema, muretsemagi, kas see roheline ongi ikka päriselt roheline ja kas pole asjal üleüldse mingi teine, palju ebarohelisem mõte taga. /…/ Ennekõike on ta maalid mulle kui keskmiselt aktiivsele kunstihuvilisele küllalt sügavat muljet avaldanud, ja pruukimata isegi kõigest vaimustuses olla, on see roheliselt roheline ebaroheline mind (ja kindlasti paljusid teisi) emotsionaalselt mõjustanud. Liiga äraseletatav kunst jääb ikka väikese küsimärgi alla, ja kuigi pole mina ei esimene ega jää ka viimaseks, kes on arvamusel, et tõeline kunst peabki mõneti salapäraseks ja seletamatuks jääma, on mul Toomas Vindi puhul (räägin ikka veel temast kui maalijast) vahest just viimase komponendi puhul põhjust arvata, milles peitub tema omalaadsus ja äravahetamatus.”

“Unenäomaastik” on Vindile omaselt unenäolise, kergelt sürrealistliku motiivivaliku ja metafüüsilise atmosfääriga. Inimene küll maalil on, kuid mitte konkreetse inimese psühholoogilise portreena, vaid seisundina, teatud kaasaegse inimese melanhoolia kandjana. Tema ümber väänlevad abstraktsed vorstjad moodustised on viide Vindi päris varasele loomingule, mis oli pea täienisti abstraktne, ning nendega riimuvad kummalised arhitektuursed moodustised taamal.