Lydia Mei 1896–1965 Tuba. 1950

Signatuurita, pöördel RKM deponeeringu märge: Lydia Mei 1950. /.../ 

Haruldane teos Lydia Mei loomingust. Mei on viimastel aastatel tõusnud taas kunstimaailma huviorbiiti ning ulatuslik näitus KUMU-s näitas tema loomingulise ande erinevaid tahkusid.

Sarnaselt paljude kunstnikega töötas Mei pärast teist maailmasõda esimestel aastatel pigem tagasitõmbunult. Ametlikud nõuded ootasid teistsugust kunsti ning subjektiivsel pintslikirjal, vormide hajumisel ja värvide iseseisvumisel polnud selles kohta. Kui toimus Lydia Mei loomingu ülevaatenäitus (1980), siis ei olnud seal eksponeeritud ühtegi maali 1940ndate algusest 1950ndate keskpaigani – ilmselt oli neid valminud sedavõrd vähe, et polnudki midagi näidata. “Tuba” on seetõttu tõeline haruldus.

Oma toa, intiimse ruumi kujutamine on olnud sageli just naiskunstnike motiivide seas. Mei on siin ilmselt maalinud oma tuba või elutuba Nõmmel Sõbra tänavas, kus ta koos õdedega elas. 1939. aastal kirjutati lehes: “Kaks nooremat õde Lydia ja Natalie töötavad Tallinnas, ning elukohaks on neil Nõmmel Sõbra tänavas moodne elamu, mis valmistatud arhitekt Habermani kavandite järele.” Keiu Krikmann on sel aastal lisanud: “Meide 1930. aastal Nõmmel valminud kodu oli loodud hoolega ja läbimõeldult, selle projekteeris Lydia varasem töökaaslane Eugen Habermann, kuid projekteerimisse panustas ka Lydia ise. See oli kokkusaamiste ruum, sotsiaalne keskkond. Esialgu oli maja koduks Lydiale, Nataliele ja nende emale, 1950. aastate algusest elasid ja töötasid kõik õed seal koos. Lydia kujutas oma kaasaja elu pigem kodust, teiste vahenditega kui Natalie, kes karikeeris ja mõtestas teravalt ühiskondlikku elu. Lydia näitab, kuidas ka privaatne ruum puudutab ka moodsat elu – esialgu maalib ta vaikelusid buduaaris, tube, natüürmorte, hiljem Nõukogude ajal kaktuseid, aaloesid jm sukulente kui selgelt moodsa elu tunnuseid.”