Mari Kurismaa 1956 Territoorium 7. 1999

Alusraamil: MARI KURISMAA TERRITOORIUM 7

Samasse sarja  kuuluvad teosed ("Territoorium 1, 2, 3, 4, 5, 9") on hetkel eksponeeritud Kumus toimuval Mari Kurismaa näitusel "Videviku geomeetria" ning reprodutseeritud näituse kataloogis

Praegu Kumus avatud Mari Kurismaa retrospektiivnäituse tutvustamisel ütleb kuraator Mari Laanemets: “1979. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi mööbli- ja ruumikujunduse eriala lõpetanud Kurismaa loomingus põimuvad mitmed 20. sajandi Euroopa kunstisuunad: kontseptualism, sürrealism ja metafüüsiline maal, viidetega antiigile ning postmodernistlikule arhitektuurimõttele. Kunstnikku on mõjutanud nii Tartu klassitsistlik linnaruum kui ka baltisaksa mõisakultuur ning tema tööd astuvad sageli dialoogi mineviku vormide ja kultuurimälu kihistustega.

Keskset rolli Kurismaa loomingus mängib geomeetria. Siiski ei ole see kunstniku jaoks mitte niivõrd korrastav süsteem, kuivõrd poeetiline keel, mis on kujunenud humanistlike ideede kaudu. Geomeetria, kuldlõige ja sümmeetria ilmnevad Kurismaa maalides mitte kui kompositsioonivõtted, vaid kui tunnetuslikud vahendid.”

Mari Kurismaa ise on rääkinud: “Maalima hakkasin tegelikult alles siis, kui olin oma mõlemad pojad sünnitanud. Enne seda töötasin sisustusarhitektina, tegin kõikvõimalikke eksperimente ja mulle tundus, et võiksin veel ei-tea-mida välja mõelda. Aga ei suutnud millegi kasuks otsustada ega valikut langetada. Kaarel (Mari abikaasa Kaarel Kurismaa on samuti kunstnik) on mind väga palju mõjutanud. Tema lihtsalt arvas ühel hetkel, et võiksin hakata maalima. Sest kui lapsed olid väikesed, muutusid igasugused eksperimendid võimatuks ja veelgi mõttetumaks kui enne. Oli muidugi väga raske leida põhjendust, miks peaksin just maalima hakkama. Maalimise kasuks mõjutas aga asjaolu, et sellega saab tegelda kodus nelja seina vahel. Nii juhtuski, et just siis, kui laste tõttu oli kõige võimatum midagi teha, hakkasin mina maalima.

Arvan, et maal peab tänapäeval konkureerima kõikvõimalike ekraanidega, sest on ju tegelikult inimestele vaatamiseks tehtud. Ja see suhe inimese, tema vaatevälja ja maali vahel peab olema

selline, et tekiks füüsiline kontakt. Minu meelest on minu maalide suurus selleks paras. Mulle on alati olnud tähtis avaruse tunne.

/…/ Minu kunst võib välja näha nagu konstruktivism, aga sisuliselt on ta sürrealistlik.”