Nigul Espe 1907–1970 Tartu vaade. 1960ndad

Tartu kujutamine Eesti maalikunstis hakkas pärast teist maailmasõda hääbuma, kuna paljud siinelanud kunstnikud olid kas hukkunud, lahkunud või kolinud. Samas kujutasid allesjäänud endiselt kodulinna, märgates eriti linnaruumis toimuvaid muutuseid. Kuna Tartu kesklinn oli sõja ajal erinevalt Tallinnast pulbriks pommitatud, siis oli linnakeskkond siin dünaamiline, valmisid uued ehitised, linnaruum korraldati ümber. Oli neid, kes nägid selliseid muudatusi kriitiliselt ning suhtusid nukrusega nostalgilise Tartu ümberkujundamisse, teised aga vaatasid neutraalselt või isegi rõõmsalt seda, mida võiks nimetada elu edasiminekuks.
Nigul Espe värvirõõmus maal tunneb pigem huvi kui kurvastab. Maali südames on ümberkujundatud kesklinn, kus kõrgub Vanemuise teatri uus hoone. Näeme Võidu silda ja värvilisi busse, aga ka jõesadamas seisvat laeva. Paljugi on sellest ajast peale muutunud, linn on edasi arenenud, Espe maalist on saanud arhiividokument, kuid tema värvierksuses on tajuda rõõmu Tartu dünaamilise muutumise üle.