Henn Roode 1924–1974 Tartu maanteel. 1967

Henn Roodest kujunes pärast vangilaagrist naasmist üks olulisemaid uuenduslikke kunstnikke. Tema linnavaated ei püüelnud enam realistliku täpsuse või sentimentaalse tonaalsuse poole, vaid ta otsis hoopis midagi muud. Olav Maran on öelnud: “Henn Roode ei taotlenud enamikus oma abstraktsetes maalides iluelamust ega emotsiooni. Aga tema tihti napi värviga lihtsad kujundid mõjusid kuidagi väga tõelisena. Formuleerisin kord, et tema taotluseks oli plastiline tõde. Kuigi tõetunnetus oli ka minu siht, ei suutnud ma seda nii puhtalt välja tuua. Ikka kippusin edvistama värvidega ja mingil määral agiteerima vaataja tundeid.”
Roode maalide keskkonnaks oli sageli linnaruum, mis võimaldas katsetusi nii vormide kui värvidega. Ta ei otsi subjektiivseid elamusi, vaid nagu Maran ütleb, teatud objektiivset klaarushetke. Majaseinad on kord kaetud värviga, kord aga jäetud katmata, paljastades enda arhitektuurilise skeleti. Taevas sõudvad pilved ei ole edasi antud padjakestena, vaid pigem tingmärkidena. Tänavaruumis on nihked, üldistused, avatakse huvitavaid perspektiive ja proovitakse leida geomeetrilisi vasteid, milles paljastuks Marani nimetatud plastiline tõde.