Olga Terri 1916–2011 Taluvaade hobuvankriga. 1950ndad

Signatuurita

Olga Terri loomingut on hakatud tasapisi taasavastama, kuna kogu nõukogude perioodi oli ta vaimses opositsioonis ega kuuletunud kunagi ametlikele nõudmistele kunsti osas. Tema lähenemine maalile oli väga isiklik, peegeldades Terri reisikogemusi või eksistentsiaalseid pingeid. 1940ndatel jõudis ta suuresti materjalide nappuse, aga ka valitseva atmosfääri tõttu peaaegu monokroomsete teosteni, kuid 1950ndatel liikus teises suunas. Näeme nüüd palju valgusrikkamaid maastikke ning linnavaateid, kus ere valgus tulvab üle kogu maalipinna. Värvid on erksad, isegi foon on välja valgustatud ning kuna valgus laotub kõikjale, on ka varjud kadunud. Säärast valguse kõikvõimsust on ehk liiast siduda erilise eluoptimismiga, küll aga on huvitav märgata Terri oskust siduda hele tonaalsus ja valgusküllus teatava melanhoolse hoiakuga.

Miks on Terri valinud motiiviks arhailise taluvaate hobuvankriga, ei ole teada. Eraelulistes hoiakutes ei olnud Terri konservatiivne, vaid pigem mässumeelne. Arhailiste motiivide kujutamine oli aga nõukogude ajal seotudki sageli just nimel protestiga – sel moel vaadati mööda nõukogude argipäevast ning keskenduti sellele, mis loodud enne okupatsiooni.