See teos on jätk minu „Ülemlaulu“ sarjale, kus kujutasin savist mehe ja naise figuure. Ka siin on figuurid justkui maa ja aine seest sündinud — nagu nad oleksid vormitud samast ainest nagu jõgi, kivid ja valgus nende ümber. Nad ei mõju minu jaoks enam ainult vormidena, vaid kannavad endas hingust, kohalolu ja liikumist.

Maal kujutab hetke jões, kus mees hoiab naist oma kätel. Mind huvitas selle stseeni juures õrnus, usaldus ja armastuse haprus, aga samal ajal ka selle ajatus. Armastus kui miski, mis ei piirdu ainult kehaga ega ühe eluhetkega, vaid ulatub üle aja ja isegi üle surma.

„Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama“ — see mõte on olnud mulle selle töö juures oluline. Inimene sünnib ainest, kuid mingil hetkel puhutakse temasse eluõhk. Me oleme tehtud samadest elementidest nagu meid ümbritsev maailm — tähetolmust, mineraalidest, veest ja savist — ning ometi on meis midagi, mis otsib tähendust ja ühendust.

Selles maalil sulavad inimesed ja maastik osaliselt ühte. Mind huvitab hetk, kus materiaalne ja vaimne puudutavad teineteist — kus ihu ja hing ei ole lahutatud. See teos lõpetab minu jaoks ühe pikema loomingulise perioodi.