Varmo Pirk 1913–1980 Sügisene mets. 1964

All vasakul: Varmo Pirk 964

Kui oleks õnnestunud Varmo Pirgi põgenemine Hiiumaa kaudu teise maailmasõja ajal Läände, siis suure tõenäosusega oleks ta üpris pea jõudnud abstraktsionismini. Kuigi tema loodusmaal on tugeva värvimõjuga, siis saavad siin kokku ka tema vormide mudimise soov ning teatav musikaalsus. Enn Lillemets on kirjutanud: “Teada on Pirgi suur kiindumus muusikasse ja tantsu. Siit võib tuletada maalide seadmise oskust ja rütmitunnet ning rakursside pööramise viisi. [--] Pallase koolist oli otsustatud Pirk saata edasi õppima Viini kunstiakadeemiasse, aga sõda muutis kõik. Ta vabanes Arhangelski oblasti vangilaagreist 1954. aastal. Tema tervis oli nii läbi, et ta lasti lahti enne tähtaega ja saadeti koju surema. Isa ei tundnud poega enam ära, kui teda koduukse taga nägi. Pirk asus esialgu Tartusse ja toibus vähehaaval. 1956. aastast hakkas ta taas esinema Tartu näitusil, 1958. aastal siirdus aga Tallinna. Mitmeid isikunäitusi oli tal 1963. aastast peale nii Tartus kui ka Tallinnas. Pirk oli muuhulgas meie sõjajärgse abstraktse kunsti pioneere koos Valve Janoviga ja Ado Vabbe järel.”

Huvitav on veel seegi, et musikaalsed rütmid ja motiivid pakkusid suurt huvi ka kunstnikele, kes olid seotud sümbolistliku kunstiga – seda viljelesid nii Pirk kui Vabbe. Eesti modernistid on mitmekülgsed. Lisaks, looduse ja erinevate aastaegade maalimine on olnud üheks laialt levinud võtteks kujutada sümboolses võtmes oma siseilma. Sügiseses metsas on sellele aastaajale omast värvikirevust, kuid ehk ka tundeintensiivsust, mis vihjab elu keerdkäikudele: läbi elatud kirgedele, valule ja rõõmule.