Ülo Teder 1923–2008 Põlendik. 1999

All vasakul: Ülo Teder '99

Põlendik on iseenesest trööstitu loodusvaade, kuid Ülo Teder näeb selles hoopis teatud poeesiat. Ta ei rõhuta sündmuse traagilisust, me ei näe mustavaid puukönte või muud taolist. Selle asemel keskendub Teder värvide mängu imetlemisele: esiplaanil kõige erinevamate toonide müriaad, millele on ehitatud juba taas lehti kandvate puude kompositsioon. Nende taga aga justkui koidupuna ning õhetav taevas. Äsjasest hävingust pole enam jälgegi. Teder suudab romantiseerida ka seda, mis tavapilgule võiks mõjuda ehmatavana.