Nikolai Kormašov 1929–2012 Pojad II (kavand). 1972

All paremal: НКорм. 72

Intiimne esimene kavand Nikolai Kormašovi ühele kõige tuntumale teosele. Järgmisel, 1973. aastal maalis ta teose lõppvariandi, mille küljesuurus ulatub üle kahe meetri (asub Tartu Kunstimuuseumis).  Sarja ”Pojad I ja Pojad II” ning maali ”Minu Eestimaa” eest sai Kormašov 1974. aastal Kristjan Raua preemia. See siin on haruldane sissevaade kunstniku esimestesse mõtetesse ja kavanditesse. Näeme kormašovlikku soovi käsitleda läbi lihtsa argise motiivi eksistentsiaalseid teemasid – vana talutare ees ja vikerkaare all ema lapsega, taamal moodne lapsevanker, üle taevalaotuse lendamas aga keegi. Maal sai sedavõrd populaarseks, et teda näidati ka mitmel välisnäitusel. Maire Toom kirjutas: “70. aastail Kormašovi käekiri muutub. Dramaatilisus, kujundi järsk nurgelisus, koloriidi rangus asenduvad pehmema, lüürilisema laadiga. Kui seni oli kunstnik oma otsustustes kategooriline, mõnikord ka protestivaimuline, siis nüüd on asemele astunud rahulikum, mõtlikum, “tormi ja tungi” ajast välja kasvanud, elunähtuste mitmekihilisust ja vastuolulisust mõistev ning üldistele seaduspärasustele toetuv suhtumisviis. Rohkem kui seni näeb ikoonimaali mõjutusi. Seda nii kompositsioonis kui ka figuurikäsituses, veelgi rohkem aga üldises lahenemises. Nagu keskaegne maalikunstnik, nii püüab ka N. Kormašov leida mõjukaid sümboleid, anda kujunditele võimalikult lai, võimalikult paljusid inimesi puudutav, võimalikult paljudele mõistetav kandepind.”