Teos kujutab hetke pärast kohtingut – naist, kes kiirustab duši alla, veel kingad ja aluspesu jalas. Üks jalg on juba vannis ja rinnahoidja on teel põrandale. See on väga isiklik ja veidi absurdne hetk, aga samas ka väga tõene ja inimlik. Koju jõudes kaovad kohtinguga kaasnenud ootused, pinged ja rollid ning inimene saab lõpuks lihtsalt olla tema ise.

Mind huvitab tänapäevane kohtingukultuur ning see, kuidas intiimsus, eneseesitlus ja ootused omavahel põimuvad. Kohtingule minnes loome endast teadlikult mingisuguse kuvandi, kuid pärast kohtumist jääb alles inimene ise — ilma rolli, poosi ja ootusteta.

Duši alla kiirustamine võib olla nii füüsiline kui ka sümboolne puhastumine. Midagi kohtumisest jääb külge, midagi tahaks maha pesta. Teos vaatleb seda hetke ilma selge hinnanguta — kas kohting oli meeldiv, ebamugav, intiimne või pettumust valmistav, jääb vaataja otsustada.

Kunstniku positsioonilt on see minu pilk tänasele intiimsusele: kiirele, vahetule ja kohati absurdsele maailmale, kus me otsime lähedust, samal ajal pidevalt iseennast teiste pilgu kaudu mõõtes.