Jaan Koort 1883–1935 Nutt. 1924 - 1926

Nutva lapse kujutisega hakkas Jaan Koort tööle juba Pariisis 1912. aastal, mil perre sündis esiklaps Ra. Lastest kujunes üks Koorti loomingu korduvaid motiive, kuna kunstnik portreteeris nii enda lapsi kui teisi. Ta valas vormi nii laste helgemad kui dramaatilisemad hetked. Sealjuures on huvitav mitte ainult Koorti stiilipuhas, minimalistlik ja samas väga täpne ning lapse teatraalset olekut tabav laad, vaid ka Koorti soov jäädvustada graniidis igaveseks midagi väga mööduvat – jonnituuri, kurbusemomenti, valugrimassi. Seeläbi näitab Koort korraga inimlike reaktsioonide ajatust ja ajalikkust: miski, mis kestab vaid viivu, kordub samas igavesti.

Teos on esindatud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogus; ära märgitud Leo Gensi monograafias (kirjastus "Kunst" 1964) lk 182, nr 153-154.