Valdur Ohakas 1925–1998 Männid. 1967

All paremal: V OHAKAS 67

Valdur Ohaka pulbitsev natuur otsis pidevalt uusi lähenemisi ning 1960ndatel muutus ta eriti mänguliseks. Erilist huvi pakkusid talle aga katsetused vormidega: kuidas muuta pärismaailm oma maalidel geomeetriliste või poolgeomeetriliste objektide universumiks ning asetada neid objekte uutesse kompositsioonidesse. "Männid" tõukub ilmselt vahetust looduselamusest: innuka suusataja ning looduses liikujana oli Ohaka jaoks mets tuttav paik. Kuid ilulemise asemel hakkab Ohakas metsa hoopis rütmistama: väikeste küngaste rütm riimub elegantselt väänlevate puude rütmiga. Muidugi ei unusta Ohakas värvi: pruunile lisab ta igal pool väikeseid värvielemente ning eriti maali tagaosa, kus mets muutub läbimatuks, on justkui läbilõige Ohaka paletist.