Eerik Haamer 1908–1994 Lyrö maastik. 1958

All paremal: Haamer 58

Teos on ära märgitud Reeli Kõivu monograafias „Eerik Haamer“ (kat. nr 244)

Mollösundi kaluriküla naabersaareks on Lyrö, kus Haamer käis sageli maalimas. Seal hakkab ta süvenenult kujutama kaljusid, mis on võlunud kunstnikke sageli oma lakoonilise, kuid samas eepilise mõõtme ja mõjuga. Haameri käsitluslaad kaljude tõttu muutub: näeme suuri hallikaid pindu, mida ta elavdab värviliste taimedega. On näha, et kaljude maalimine paeluvalt on kunstnikule esitanud väljakutse ning ta on loobunud üleliigsest detailsusest ja selle asemel on leidnud uue maalilise vabaduse. Tema pintslikiri on hoogne ning loodusvaade muutub peaaegu abstraktseks. Haamer toob meieni looduse stiihilisuse ja stiihilise ilu, proovimata seda liigselt allutada inimese pilgule ja ideaalidele. Eerik Haamer oskas alati näha ilu ka nappuses ja lakoonilisuses. Tema kiindumus mitte lopsaka ja barokse, vaid lihtsa ja vahetu vastu on omapäraselt poeetiline, ülistades looduse võimsust ja isepäisust. Saaremaal sündinuna tajus ta loodusega kooselu keerukust ja samas lüürilisust erilise tundlikkusega.