Evald Okas 1915–2011 Luuletaja Sass Viigisalu portree. 1939

All vasakul: E.Okas. 1939.

Pöördel trükitud lipikul: EVALD OKAS. Luuletaja S. Viigisalu, õli Kr. 250.-

 

Äärmiselt haruldane töö Evald Okase varasest loomeperioodist, mis hoolimata autori noorusest on meisterlikult läbimaalitud ning mängib osavalt erinevate värvinüanssidega. See on oluline täiendus ennesõjaaegsesse Eesti portreekunsti, lisades sinna mitte ainult täpselt tabatud karakteri, vaid ka mängulisust, mida üldiselt pigem tõsises Eesti kunstis ei olnud üleliia palju. Tänu täpsusele on ühtlasi saabunud üldistus ning teos on vaadeldav lahus konkreetsest isikust: tegemist pole dokumendiga, vaid portreega huvipakkuvast inimesest.

 

Sass Viigisalu oli harrastusluuletaja, kes oli pisikest kasvu ning töötas kontoris kuuldavasti väikesepalgalise ametnikuna. “Oma hinge, südame ja ambitsioonid valas ta värssidesse ja värsid saatis ta omakorda teele ajalehtede ja ajakirjade toimetustesse,” kirjutatakse ühes väliseesti lehes teda meenutades. Tõsi, neid luuletusi ei avaldatud just üleliia palju ning peamiselt žurnaallehes Film ja Elu, näiteks:

 

Miks minu soovid ei saa taevani tõusta,
on neil sisu nii ülbe ja rumal
ma vaid tahan et mu kõvera lõusta
ringi vahetaks kõikvõimas Jumal.

/…/

Greta Garbole saatsin kord kirjal
“Sind jumaldan: Tule mu naiseks!”
Ei mu lootused kannud taas vilja,
saatus unelmad juhtis kõik teiseks.

Tegemist oli omapärase natuuriga Tallinna kultuuriringkondades, kellest kirjutati isegi följetone. Maali loomise ajal oli ta alles 24-aastane, kuid väidetavalt kirjutanud juba 1500 luuletust ning 150 proosapala, lisaks näidendeid ja nii edasi. Evald Okasega tutvus ta ilmselt Riigi Kunsttööstuskoolis, kus mõlemad käisid – Okas on teinud ka Viigisalu ex librise. Muu hulgas nimetati Viigisalu ka grimassimeistriks ja ühele leheloole demonstreeris ta oma grimasse ka lahkesti. Hilisematest aastatest temast enam andmeid ei ole.