Eduard Wiiralt 1898–1954 Laua ääres. 1918

All paremal: E VIIRALT 1918

20-aastaselt Eduard Wiiraltilt avastuslik teos, kus juba on näha Eesti läbi aegade rahvusvaheliselt ühe kõige tuntuma kunstniku tehniline filigraansus ja soov nõuda kunstilt midagi enamat reaalsuse jäljendamisest. Wiiralt loob siin omaette stseeni, eksistentsiaalse olukorra inimese üksindusest ning see on sedavõrd noore kunstniku puhul hämmastav. Teisalt leiab just 1917. ja 1918. aastast Wiiraltilt mitmeid sedalaadi mõtliku ilmega ja endasse süüvinud inimfiguure. Wiiralti hilisemast loomingust teame hästi, et tema teostel vaadati julgelt elu varjatumale poolele ning taieste kangelasteks tõusid need, keda ühiskond üldiselt märgata ei oska või ei soovi. Akvarellitehnikast ei kujunenud küll Wiiralti peamine valdkond, kuid siingi on näha tema meisterlikkus: hästi sobituvad kontrastsed värvipinnad, mida on elavdatud joonte ning punktikestega.

Wiiralt on töö valmimise ajal Tallinna Kunsttööstuskooli õpilane, kus erakordse andekuse tõttu läbis kaks klassi ühe aastaga. Ta oli küps kunstnik juba noorukina – näitustel on eksponeeritud isegi teoseid, mida ta tegi kõigest 17-aastasena. Peamiselt olid nendeks joonistused ning ikka ja jälle keskendus Wiiralt inimeste kujutamisele. Akvarell on loodud enne detsembrit – siis siirdus Wiiralt vabatahtlikuna Vabadussõtta.