Peeter Mudist 1942–2013 Lapsed, kivid ja kadakad. 1990

Ülal paremal: P. Mudist 90.

Peeter Mudisti kummastavad maalisüžeed ning meisterlik värvikasutus on pannud kunstniku töid kirjeldama veidi ebamaistena, nad justkui ei oleks sellest reaalsusest – ja nii edasi. Ometi ammutas Mudist oma jutustusi just nimelt sellest reaalsusest, isegi argipäevast. Tema eriomane oskus oli märgata inimestes, objektides, olukordades midagi filosoofilist ja kõnekat. See ei tähenda, et ta oleks üles maalinud selle, mida nägi – alati on vahel teatud peetermudistlik filter, tekivad assotsiatsioonid ja seosed, mille peale ei oska keegi teine tullagi.

Lapsed, kivid ja kadakad on maalitud ilmselt Saaremaal kogetu järgi. Saaremaal oli Mudistil mitu suvekodu, ta käis seal väga meelsasti. Lapsi on Mudist maalinud korduvalt, seal hulgas enda lapsi. Teda on võlunud nende ebakonventsionaalne ja veidi anarhistlik olemine – miski, millega Mudist ilmselt haakus. Ka kive on Mudist korduvalt maalinud: üksikuid rändrahne, kivihunnikuid ja nii edasi. Samas ei ole tegemist Saaremaa loodusvaatega, vaid millegi eksistentsiaalsega. Pidevalt muutuvad, ringisebivad, hullavad lapsed toetuvad liikumatu ja igavese kivi peale, nende juurest sirutumas värvivulkaanid või teerajad, taamal aga kadakad justkui reas kusagile rühkimas. Ja sealjuures ei saa ikkagi unustada, et Mudisti maalid ei koosne ainult jutustustest, vaid ka värvikasutusest, kus kunstnik oli äärmiselt osav harjumatute, isegi ebatraditsiooniliste koosluste loomisel ja dirigeerimisel.

Modernistliku kunsti üheks oluliseks teemaks kujunes laste ja lapsepõlve  kujutamine. Eesti kunstisõpradele tuntud inglise kirjanik ja kunstikriitik Edward Lucie-Smith hindas kõrgelt Mudisti loomingut ja on eelöelduga seoses kirjutanud: "Mudist kuulub põlvkonda, kelle käsutuses on kogu modernismi kogemus. Üks nähtus, mida modernistid hindama õppisid oli laste kunst."